Ma loon seda mida ma enda sees näen. Ma loon mateeriat, mida saab kogeda. Ma ei loo välist maailma enda sisse, mida kogeda ei saa. Sest see maailm pole päris, see on illusioon. Väline maailm meie sees põhjustab kannatusi, sest see pole meie enda loodud maailm. Meie teadvusel on omadus see omaks võtta, meid panna uskuma selle tõelisusesse, kuid see pole tõeline maailm.
Tõeline maailma saab olla ainult seestpoolt väljapoole luues. Seda mida me enda sees tunneme, mida näeme ja tajume ning selle mateeriaks loomine selliselt, et seda saavad ka teised kogeda. Nagu see kook, mida ma nägin ja kuigi ma kasutasin retsepti, tuli see imeline välja. Selle loomine oleks nagu mida väga erilist olnud. Ma nägin ja tegin – nagu kellegi nähtamatu käsi juhendas mind. Nagu nähtamatu silma, suunas minu pilku. Ja see oli minu jaoks imeline kogemus, mida ma sooviks veel ja veel uuesti kogeda.
Ma saan aru et see on nii segane tekst, mida ma praegu kirjutan, sest see jookseb taas sisse, kuigi ma vaatan telkust filmi hoopis teisest žaanrist, aga ma lihtsalt pean kirjutama, et ennast teieni tuua. Ma isegi ei tea, milleks ma seda teen, see on lihtsalt tung, sisemine hääl, mis tahab jõuda välja sellesse võlts reaalsusesse, kus inimkond elab. Seal müüri taga, mida on võimalik lammutada selliselt, et jõgi hakkab voolama, kus kõik raamid purunevad ja inimesed avastavad ennast aasal… jah hetkeks kummastus tõesti paradiis, kus kõik on harmoonias, me oleme riietatud valgesse ja me ei kiskle, sest me ei RÄÄGI. Me lihtsalt oleme ja me vahetame mõtteid. Mõtted ei ole sellised, et sa oled loll, sest sa ei taipa või sa ei mõtle nagu mina, et sul on teistsugune arvamus. Seal pole arvamust, seal on teadmine. Seal on arusaamine protsessidest . Seal on kõik korraga – algus lõpp ja lõpmatus. Seal pole aega… seal on olemine. Ma ei tea mis koht see on, aga see on olemas. Ma näen seda. Kas ma saan seal olema, ma ei tea, aga ma näen seda. Ma olen alati teadnud, et on olemas midagi veel. Aga nüüd ma tean seda kindlalt…