Minu koduteele jääb Toompea. Vaade täna hommikul oli erakordselt ilus, puud olid härmas, õhk karge – aga tunne erakordselt valus.
Eesti Iseseisvuspäeva (vabandage, mis iseseisvuse?) eel, olles ise äsja saanud 30-aastaseks. Mulle tundub üha enam, et me ei lavasta enam ammu oma riigi stsenaariumit. Vaid kuskil on juba näidend valmis kirjutatud. Ja meie – rahvas – oleme nagu publik saalis. Peame seda pealt vaatama, plaksutama?
Aga kui see etendus ei meeldi?
Ikka plaksutama?
Õpetan praegu Eesti hümni 2x nädalas, laulsin seda hiljuti trikoloori all suurel galal … ja mõtlen, milline saab olema see Eesti, kus kasvab üles minu enda poeg. Mida tema silmad peavad nägema…
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm?
Vabandage.
Mis õnn? Mis rõõm?
Maa üle, mis sisuliselt … ei hävitata isegi okupandi, vaid seekord meie endi poolt? Inimeste poolt, kellega on mul mitmeid ühiseid tuttavaid või keda isiklikult tunnen.
Millest me laulame?
Et siis…kaevandame ameeriklastele natuke fosforiiti? Ah, mis see ka ära pole. Vastutasuks miljardid. “Hea” investeering. Ja külvame hiigel-tuulikuid nagu lihtsalt ilma igasuguste läbimõeldud uuringuteta? Ja kõigega on kiire. Dialoogideks pole aega.
Kõik on juba otsustatud?
Alles oli punapööre. Nüüd juba rohepööre. Meil on vaja saavutada sooneutraalsus, kliimaneutraalsus. Kohe homme. Milleks? Kellele? Mille arvelt? Mis hinnaga?
Kallis Eesti valitsus, poliitikud – palun ärge hävitage meie Eestit omakasu ja raha nimel.
Google annab tulemuse, et Euroopa kõige kallim elekter on Eestis. Kuidas me siia jõudsime? Kuidas me kollektiivselt nii rumalad oleme?
Aastal 2021 kirjutasin laulu “Taas ärkamise aeg” ja küsisin Rene Eesperelt luba kasutada seda pealkirja, viidates laulule “Ärkamise aeg”.
Ütlesin juba siis, et on vaja uut ärkamise aega, aga inimesed ei kuulnud. Saatsin selle laulu kõigile riigikogu liikmetele e-mailiga, aga minu häält ei võetud kuulda. Sain käia lihtsalt 6 kuud kohtus Eesti Politsei vastu, mille kodanikuna võitsin. Sest minu häält prooviti vaigistada. Samas, eesti inimesed kuulsid – see on siiani minu enim kuulatud lugu.
Sadu tuhandeid kordi…
Kallis Eesti rahvas virgu, aja ennast lõpuks sirgu!
Kallis Eesti Valitsus – palun tulge mõistusele. Teie tegevus ei aita mitte kuidagi kaasa Eesti keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.
See ei ole ok, mis Eestiga praegu toimub. Kuidas meie demokraatia ühtäkki nii nõrk on? Kuidas me laseme riiki juhtima sellised müüdavad ilma südametunnistuseta hinged? Kes suudab ikka veel valida selliseid inimesi ennast esindama?
Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa.
Eesti riik ja rahvas vajab sügavat dialoogi ja sisekaemust, mille nimel ja kelle nimel me eksisteerime – enne kui selle defineerivad teised!
Me peaks ikkagi kogu aeg küsima endilt, et mis oli selle riigi loomise mõte ja seda uuesti ja uuesti kogu aeg meelde tuletama.
🇪🇪
Ps. Keegi ütles, et ma olen mingi pildi peal nagu Koidula. Võib-olla olengi, sest minu süda valutab Eesti pärast. Ma hoolin Eestist ja mulle läheb sügavalt korda, milline riik jääb meie lastele.
(Teksti kirjutas inimene).