Nagu ma ülal mainisin, on igal ühel oma reaalsus, oma maailm, milles ta elab. Ja seetõtu pole imestada, mis ühed inimesed tunnevad ennast õnnelikuna ja teised mitte. Sest õnn ei seisne füüsilise maailma rikkuse loomises, vaid iseenda elu konstrueerimisel selliselt moel, et saada parim/kiirem kogemus oma eelmiste elude vigade korrigeerimiseks ja läbitöötamiseks.
Mul läks selle taipamisega aega. Mulle tekitavad teatud välised sündmused samuti valulikkust, aga ma ei võitle enam nendega. Ehk siis, ma lasin kontrolli lahti. Ütlen ausalt, see on raske, sest ma pole harjunud olema juurikas. Aga just nii ma ennast tunnen. Iga täiskuu võimendab midagi, millest ma veel päris sügavuti pole aru saanud. Kuu on mind alati mõjutanud. Viimastel aastatel on tundlikus tõusnud igasuguste energiate liikumise suhtes. Ma tajun neid füüsiliselt. Ausalt öeldes, on see kohati raske, sest ma tunnen ka inimeste sisemist seisundeid, emotsioone. Seetõttu olen ma eemaldunud teadlikult inimestest. Viimase täiskuu energiad olid tavatult segased – ma ei leidnud enesele kohta, ei teadnud kuidas olla. Sellele järgnes justkui nullpunkt, kus energia oli tihe, nagu mateeria. Oli tunne nagu seisaks jalgupidi mingis tihkes aines, mis liikumist segab. Taoline energia tunnetamine oli esmakordne ning tekitas segadust. Samas sisemiselt tundsin ennast justkui võidusõidu hobune, kes ootab gongi, et kohalt hüpata ja tuhatnelja jooksma hakata. Aga kuhu, ma ei teadnud, sest siht oli hägustunud. Väline reaalsus ja sisemine tunnetus on segunemises. See mida ma tundsin, meenutab seebimulli, mille peal on voolamas erivärvilised kihid. Mulli sees aga hõljub samamoodi kihiline suits. Ma mõistsin, et enne minus selgust ei teki kui need kihid nii mulli peal kui mulli sees ei tasakaalustu selliselt, et tekib yin ja yang . Tekib mingi hoomatav piir. Ilmselt on minu sees käimas protsess, sest kuidas teisiti see pilt minu vaimusilma ette tekkis.
Seega põgenemise retsepti ei ole. On ainult valiku võimalus. Kas jätkata enesepettusega, et keegi tuleb ja korraldab elu ära, või võtta elu enda kätte ja luua ise enda reaalsus, just selline nagu oleks soov. Isegi kui see tähendaks valu, kõigest loobumist, leppimist sellega, et keha ei ela seda üle. Kui te mõistate, et keha pole te ise ja teie tegelikult ei sure, siis polegi ju midagi kaotada. Väline reaalsus ei ole ju tegelikult midagi muud, kui enda loodud illusioon – kõrbes värelev miraaž, mida te reaalsuseks peate.