Allikas alustas ja läks liikuma. Nõrest sai nire ja sellest sulisev oja. Naised pesukorvidega käisid ta kaldaid pidi, tited põlledes. Poisikesed tassisid pangedega pesuks. Mehed lõid mätastest voolusänge ja raiusid silllad metsast üle vete. Jugade kohinast ülesvoolu, laevatati loomi ja vilja. Siis juba suurtel pargastel võõramaa kaupu ja usku toovaid raudrüüdes mehi. Hakati jõgesid juhtima ja juhtmetesse tuli hüdroelekter. Seal nägi vastaskallast viimaks vaid öösel, taevakummi kuma järgi, kus suure linna tuled. Veest sai kõike. Isegi pudelite tegemiseks kõlbas ja neisse pandi nõndaöelda joogivesi. Põllud kahelpool kaldail kuivendati niisutuskraavidest ning lükati päikesepargi jaoks tasaseks. Hüdroelektrist sai ahhaamuuseumieksponaat ja vanad teadjamehed näljutati börsielekriga surnuks.
Kallas kadus silmist. Vett tuli aina juurde.
Noa vaatas nõutult Jumalale silma ja hehitas õlgu. Millest sa ehitad laeva? Mets väärindati tselluloosiks, et pankurid Karlskronas saaksid pehme paberiga oma kuninglikke persseid pühkida. Kui ratasmasinatega hiite kallale mindi, lõid taevaluugid raksatusega valla ja musta vihma sadas seitse aastat.
Siis ühel päeval sündis poisslaps, kes oskas palvesõnu ja tema lõi sinise taeva üles tagasi. Valgeni oli veel liiga vara. See rahvas ei kuulanud manitsussõnumeid, vaid ootas lõbu ja naeru, mis nüri orja julgeks tegi.
See, mis oli ja mis tuleb, võtab aega