Terviseamet on algatanud riikliku järelevalvemenetluse seoses Saarde tuulepargiga, mille aluseks on tuulikute läheduses elavate inimeste poolt esitatud kaebused. Kaebusete sisu on üks. Negatiivsed mõjud inimese tervisele, mida enne tuulikute püstitamist ei olnud.

Otsustasin samuti süveneda riikliku järelevalve menetluse temaatikasse ning tegin minu hinnangul vägagi huvitava avastuse, millel võib olla ülisuur mõju kogu tuulikute planeerimise protsessile.

Nimelt tuulikute püstitamist reguleerib kogumis Atmosfääriõhu kaitse seadus (AÕKS).

AÕKS § 6 sätestab mõiste – „Välisõhu füüsikaline mõjutamine“. See on välisõhu mõjutamine müraga ning infra- ja ultraheliga.

AÕKS § 7 sätestab mõiste – „Välisõhu saastamine“. See on välisõhu keemiline või füüsikaline mõjutamine nii, et see põhjustab keskkonnaohu või keskkonnariski.

AÕKS § 19 lg 1 sätestab mõiste „heiteallikas“. Heiteallikas on saasteaineid, müra, infra- või ultraheli välisõhku väljutav objekt.

Ja nüüd tuleb minu hinnangul selle seaduse kõige olulisem punkt.

AÕKS § 27. Saasteainete väljutamiskõrguse keeld

KEELATUD on ehitada paikseid heiteallikaid, millest saasteained väljutatakse välisõhku KÕRGEMAL kui 250 meetrit maapinnast.

Ehk siis maakeeli öelduna. Tallinna teletornid Eesti maastikul on seaduse järgi tegelikult keelatud.

Seega seni teostatud ja teostatavad detailplaneeringud tuleb tühistada ja peatada.

Siin on oluline roll volikogudel ja aktiivsetel elanikel, sest ei ole võimalik ju seadusevastast ehitist Eestis planeerida ja ehitada.