Inimkond on jõudnud punkti, kust peaks algama midagi uut. Missugune see uus maailm välja hakkab nägema, sõltub suuresti meist endist, meie sisemisest maailmast, mida me väljapoole peegeldame. Peegli ees seistes, näeme vaid enda kesta, keha, mis teenib meid selles elus. Kui me sulgeme silmad, siis jääb alles ainult meie sisemine maailm ehk me ise. Kui te sel hetkel püüate tuletada meelde oma nägu, siis meenub kõigest teie enda peegelpilt. Sellisena te ennast tunnetegi – enda keha peegelpildina. Peegel saabki näidata ainult teie välist olemust, mitte aga sisu. Meie sisu peegeldavad meile tagasi meie kolleegid, sõbrad, sugulased jne Kahjuks, pole taoline peegeldus alati objektiivne, sest vahel peegeldatakse meile hoopis enda silmis olevad palgid. Vahel muutub peegel päris kõveraks, moonutades meie minapilti läbi subjektiivse tõlgenduse ja hinnangu. Missugune siis meie minapilt on? Kas see, kellena me ennast suletud silmadega peegli ees sisemiselt tunneme? Või koosneb minapilt ühiskonnast tulenevatest hinnangutest, mida mõistus meile väsimatult korrutab? Me oleme kõik erinevad, individuaalsed, kordumatud hinged, kes kogevad elu erineval moel. Teised inimesed võivad meie kogemust kirjeldada läbi enese spektri, kuid see jääb vaid subjektiivseks pildiks sellest, mida me enda kehas päriselt kogeme.
Mitte keegi ei tea meid paremini kui me ise. Mitte keegi ei suuda enda kehas kogeda meie elu, sest kogemus oleks teistsugune. Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas me ennast seest tunneme. Seega meie minapilt koosneb meie isiklikust kogemusest, mitte aga kellegi teise poolt läbi elatust või subjektiivsest hinnangust meie kogemusele. Seetõttu, võib süsteemi loodud kogemust pärssivaid turvapatju, pidada trooja hobuseks eneseteadvuse avastamise tagahoovis.
Inimene on oma loomult konservatiiv, ega soovi mingeid muutusi ellu tuua. Talle sobiks kui kõik oleks endine, stabiilne, mugav ja seetõttu sõdib ta uuendustele vastu. Pole vahet, kas need mõjutavad inimest vähemal või suuremal määral, on välised muutused inimese jaoks traumeerivad ja nende omaks võtt rakse. Kuid staatilisuses ei ole edasiliikumist ega arengut ja seetõttu visataksegi inimene aeg ajalt elutrumlisse selleks, et ta õpiks „ujuma” ja tõuseks oma teadlikkuses natuke kõrgemale. Sel hetkel kui see juhtub, tundub inimesele, et terve maailm on tema vastu pööranud. Ta püüab vastu seista muutustele, kuid mida rohkem ta võitleb, seda valusamalt kukub, kuniks tekib teadmine, miks see kõik temaga toimub. See on ilmne märk sellest, et oleme valel teel ja aeg oleks sellelt maha keerata. Siiski jäävad paljud valitud rajale kõndima, kuna neil puudub võimekus oma kogemusest õppida või puudub see hoopiski, sest pole julgust kogeda midagi teistsugust ning see on ka põhjus miks nad terve elu sama reha otsa komistavad või kolistavad samades ämbrites.
Inimestel on hirm valida teistsugune tee, sest on ühiskonna poolt reeglite, normide, väärtuste raami surutud. Me seisame kogu aeg justkui teelahkmel, mille ees kõrgub hoiatustega kivitahvel. Sinna raiutud keelud, käsud ja karistused, sunnivad meid tammuma ühel kohal, kuniks KEEGI kõrgemalt poolt suunab inimest muutustele ning aitab valida õige tee. Kui me seda valikut ise ei tee, teeb selle valiku meie eest süsteem ja enamasti on see nii ka toimunud. Oluline on mõista, et mistahes tee me ka ei valiks, ootab selle lõpus meid kõiki paratamatult surm. Ehk oleks siis mõttekas elu elada täisväärtuslikult teadlikuna olles, mitte aga süsteemi mutrikesena kellegi lõbuks?! Süsteemi poolt pakutud langevarjud ja pehmendused ei suuda ära hoida millalgi saabuvat lõppu ja seega, kõik valitud teed on meie jaoks antud ajahetkel õiged. Loeb ainult kogemus, mida me neilt teedelt saame. Kui me seda endale teadvustame, võtame selle omaks, siis mõistame, surm ei ole lõpp, vaid millegi taassünd. Algus millelegi täiesti uuele.

Me ei tea, kuidas seda uut maailma nimetama hakatakse, kuna kogu süsteem läbib väga suuri transformatsioone. Võimalik, et formatsioon nimega riik kaob ja selle asemele tekib midagi muud. Süsteem on kollapsi äärel – seda mitte märgata, pole lihtsalt võimalik. Muutub kõik, valitsus, kord, rahvas, inimesed. Need, kes ei suuda muutustega kaasas käia, kohaneda, võtta uuest vajalik ja jättes maha ebavajalik, on määratud maha jääma. Me ei saa vana ballasti kaasas kandes uude kohta üle minna. Nii nagu me surres oma keha maha jätame, nii peaks olema kõrvale heidetud kõik see, mis meid enam ei teeni – inimesed, töö, suhted jne. Tegelikult, lahkuvad nad meie elust ise, sest koos teadlikkusega kaovad meie kõrvalt kõik, kes meie olemisega enam ei harmoneeru. Meil ei ole enam ühiseid huve, meie vestlusteemad ei kattu. Me oleme üksteisele ebahuvitavad – oleme kasvanud lahku, ega puutu ka päriselus enam kokku ja seega me elu kulgeb erinevates reaalsustes. Nende asemele aga tulevad uued inimesed ja koos nendega ka uued kogemused ning sündmused.
Eemaldudes vanast ja lastes lahti minevikust, oleme koormast vabad ning valmis kogema enda jaoks täiesti uut elu. Me saame selle omaks võtta kui me teame, kes me oleme. Ja see teadmine annabki jõu edasiliikumiseks ja avab väe reaalsuse loomisele, milles me tunneme ennast õnnelikuna, rahuldatuna. Kas pole see meie kõigi ühine eesmärk elades siin planeedil – olla „LIHTSALT” õnnelik. Õnnelik saab olla lihtsalt, ehk kergelt. Kuid võib olla ka lihtsalt õnnelik, kus lihtsalt tähendab eelkõige olemist armastuses, lahkuses, vaos olemises, kannatlikkuses jne.
Õnnelik, võib olla ka nii, et õnnetunne transformeerub loomise energiaks ning muudab ümbritsevat maailma. Tundub, et olla lihtsalt õnnelik on nii kerge, kuid ometigi on see väga paljudele kättesaamatu seisund.
Õnnelik olemine ei tähenda, et meie elus mitte midagi halba ei juhtu. Elu ei toimi selliselt. Selleks, et me aru saaks, mis on hea, peame kogema ka halba. Neid kõrvutades ja analüüsides jõuame teadmisele, missugune elu meile kestvat rahulolu peaks tooma. Lähtudes meie sisemisest õnne tundest on selged ka sammud, mida me selle seisundi loomiseks peame tegema. Me saame valida sellise tee, kus me kogeme rohkem õnne kui õnnetust – see kõik on meie enda kätes. Näete kui tugevad me oleme! Meie tugevus seisneb teadlikkuses hinge olemasolust ja see aitab kohaneda tuleviku maailmaga, sest need, kes on tugevad, on ühtlasi ka kohanemise võimelised. Kuid selleks tuleb olla üks tervik, keha ja hingega!…