Kultuur 2 osa

Ometigi miski pole veel kadunud. Ei ole kõik inimesed linnapurki surutud ja süsteemist sõltuvaks tehtud. Päris paljud neist omavad oma esivanemate geneetilist mälu ja see suunab neid pilku juurte poole pöörama. Tung kogeda midagi teistsugust on suurem kui linna poolt pakutavad kõik mugavused ja hüved kokku. Peamine on selle juures aga sisemine soov olla vaba ja võtta vastutus enda ja oma järglaste elu eest enda kanda. Nad ühinevad oma ala altruistidega, kes kõigi kiuste, raskusi trotsides, elavad ja töötavad oludes, mis mugavusega harjunud linnainimesele tundub hirmutav ja eemaletõukav.
Tänu tehnoloogiale on ka maaelu omandanud mugavuse jooned ning välikäimla koos mitmekihilise fekaali projektsiooniga on pigem rariteet kui harjumuspärane ilming.
Välikäimla huumuse kihid ei ole samad, mis aja jooksul meie maa sisse talletunud kultuurikihtide leiud. Kiht kihi haaval, maa alt lahti kooritud esemetest, jõuab üldsuse ette vähe. Neid ei eksponeerita uudiste saates, ei tekitata üldsuse huvi ajalugu katsuda. Õppida tundma meie juuri. Enamus peidetakse kuskile muuseumi arhiivi sahtlitesse, kus tuleviku põlvkonnad neid samamoodi kihtidena välja kaevama hakkavad, üritades neid kuhugi ajastusse sobitada. Helendaval lameekraanil näeme kõigest murdosa sellest, mis eesti inimesele omane on ja millest tema hing toituma peaks.
Ja siinkohal tekib suuresti küsimus:“ Mis meist järeltulevatele põlvedele järgi jääb? Kultuur ei hääbu ajas, see on ajatu. Kuid kõik see, mida me praegu kultuuri pähe ammutame on vastavalt ideoloogiale muutuv. Aeg läheb ja paljud, kes sellest elust hakkavad lahkuma ei saagi endast midagi maha jätta. Mitte ühtegi sellist asja, mis kestaks põlvest põlve.
Kõik, millesse me oleme nii klammerdunud, kaasaarvatud meie lähedased, on ajas kaduvad, lagunevad, surelikud. Meil ei ole alles peaaegu midagi, mida järeltulevale põlvele edasi anda. Me oleme jaganud vaid ängi, viha, mis tulenes lausest, mida meile ikka ja jälle meeldib korrutada: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“. Ilmselt väga paljud pole isegi kursis, kelle sulest need read alguse on saanud. Meie armastatud Juhan Liiv, kes oli ka rahvusliku ärkamise taga. Meeleheitlikus püüdes mitte unustada minevikku, oleme enesele märkamatult sinna kinni jäänud. Pidevas valus ja vihas elades ei suuda me edasi liikuda progressi poole, mis kujundaks meile armastusega tulevikku, milles õilmitseb meie tõeline kultuuri häll koos oma tavade ja traditsioonidega, kuid samal ajal olles tehnoloogiaga sümbiootilises ühilduses. Meil on hirm uudsuse ees ja hirmust ajendatuna kipume nägema maailma mustvalgena, kuhu ei mahu muudatused. Eelistades konservatiivsust, turvalist minevikku, tuttavlikku, mis siis, et valusat, lükkame tagasi kõik katsed luua enda jaoks midagi unikaalset ja kordumatut ühiskonna näol.
Selles, mulle kohati arusaamatus protestis kõige uudse vastu, joonistub välja seesama minevikus kinni olemise muster. Seal teame justkui kõike ja selle kõige peale oleme üles ehitanud praeguse ühiskonna. Tegelikkuses ei tea me pea aegu midagi, sest meid polnud tolles ajastus. Me oleme siin, nüüd ja praegu. Oma teadmistes ja fakti tunnetustes, tugineme ajalooliste sündmuste ülestähendustele, mis on kirjutatud samasuguste inimeste poolt nagu meie. Paljude väljaannete autorid kirjeldavad aega, milles nad ei elanud ja sündmusi, milles ei osalenud. Iga kirjanik tõlgendab sündmust omamoodi, lisades sinna vürtsi ja kurve, et raamat kaasahaaravam oleks. Sestap need raamatud on rubriigist – „Ajaloo kirjutavad võitjad“. Ajaloo kirjutavad alati võitjad ja see on vaid pool teadmisest. Kogu meie teadmised ajaloost võiks kokku võtta Aldous Huxley raamatu „Brave New World” tsitaadiga: „See, kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku. Ja see, kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku.” See, kes seda lauset mõistab, saab aru, et meile esitatud ajaloolise minevikule tuginedes, ei ole võimalik tagasi pöörduda oma kultuuri ruumi, kus me kunagi olime. Me oleme kinni ajasõlmes ja sellest väljumine eeldaks mingit suuremat laadi raputust kvanttasandil.