Kõigepealt soovin alustada sellest, et me kõik tahame elada rahus. Aga kas rahul on hinda ja kas seda peab kaaluma ja mis üldse on rahu? Kas praegu on rahu? Mina näen, et ammu pole. On tervise sõda, metsa sõda, tuulikute sõda, kaevanduste sõda, raudtee sõda, maksude sõda, alkoholi sõda, narkootikumide sõda, suhkru sõda, puhta toidu sõda, sõnaõiguse sõda, võimu sõda, valetamise ja varjamise sõda, vastutuse mittevõtmise sõda.

Mina läksin eilsele arutelule rahus ja püsisin selles lõpuni. Sellepärast vist mind tänase postimehe artikli ühelgi fotol pole (kuigi ma võtsin kõige rohkem sõna). Kas ainult mulle tundub nii, et ajakirjandus jahib sõda. See on nagu järgmine uimastav doos vastandumisest toituvasse vereringesse.

Mul olid kaasas teemad, milles soovisin selgust saada. Kõik need teemad olin koostanud selle dokumendi alusel, mis kaitseministeeriumi lehel kõigile avalikult kättesaadav on. Tundus, et korraldajad olid pisut üllatunud, et keegi nii pika teksti nii põhjalikult läbi jaksas lugeda. Aga ma tõesti süvenesin ja ei läinud kohapeale aia august rääkima.

Pildiliselt ma niisiis lehte ei saanud, küll aga pandi mulle suhu lause, mida ma öelnud pole. Tänane Pärnu Postimees väidab, et seadsin kahtluse alla kaitsetööstuspargi majandusliku mõttekuse. Õnneks ma salvestasin kõik enda sõnavõtud ja saan kinnitada, et ma ei ole midagi sellist öelnud. Ootan lehelt nende poolset selgitust.

Panen siinkohal nüüd punktidena kirja need teemad, mida mina puudutasin:

1) Erinõunik Indrek Sirp’i mõte, et sõjatööstusest võiks olla suur kasu meie majanduse edendamisel, on minu hinnangul häirivalt ebaeetiline. Tõin ka näite, kus kunagi üks Skandinaavia politseiülem ütles riigimeediale antud intervjuus, et oma aastaplaane tehes kirjutavad nad eelarves kõikide juhtumite ridadele nulli. Sest see on ju eesmärk ja teistpidi oleks ebamoraalne.

Täpselt nii suhtun ma meditsiini- ja sõjatööstusessegi. Suur ümmargune null peaks eelarve ridadel õitsema. Mitte börsifirmadena kasumiahnusel vastassuunas kihutama. Või kas mina olen imelik…

2) Järgmise teemana puudutasin plaanitava tehase toodangu eksporti, millega kaasneb transport kas siis raudtee või sadama kaudu. Pärnu sadama vahetus läheduses kerkivad järjest korterid, mille ruutmeetri hind on ligi 6000 eurot. Kas nende praegused ja tulevased omanikud on teadlikud, et mõnesaja meetri kaugusel sadama laos ootavad siis lastimist lõhkeained ja laskemoon?

Mitmete selliste teemade osas oli ministeeriumi esindajate ainus vastus see, et kui vaenlane ründab, siis niikuinii kõik lendab õhku.

3) Kaitseministeeriumi dokumendis on kirjas, et planeeritavale alale ei jää väärtuslikke maastikke. Minu soov on, et mõistaksime, et elame maal, kus igal ruutmillimeetrilgi on väärtus. Siinkohal selgitati mulle, et seaduse järgi on sõnastus selline. Aga siis ongi aeg võtta need alusdokumendid kätte ja seada sõnad õigeks ja kandma.

4) Sama dokument määratleb, et plaanitavas projektis saab põhjavesi suhteliselt kaitstud. Minu teadmiste järgi on suhtelisus tundlik iga väiksemagi teguri muutusele. Näeme ka Nursipalu näitel, kui palju võib mõne hetke ja nihke kaudu mõjutust saada.

5) Edasi puudutasin tervise teemat ja siinkohal oli erinõunikul keeruline mõista, kuidas see selle kohtumise fookusega seotud on. Tõin sellise näite, et aastas sureb terves maailmas kokku umbes 70 miljonit inimest. Neist ca 56 % ehk siis u 40 miljonit sureb 10 kõige levinuma haiguse tagajärjel – veresoonkonna haigused, vähid, hingamisteede haigused jne. Otsese sõjategevuse tagajärjel lahkub elust umbes pool miljonit. Mitte et see poleks oluline, aga et lihtsalt näidata, kui kehvas seisus on meie inimeste tervised ilma üksteist otseselt tapmatagi. Kui mina oleksin väejuht, seisaksin ma eelkõige selle eest, et rahva füüsiline ja vaimne tarvis oleks tervisest pakatav – sest see on kaitsevalmidus number üks. Vaimse tervise alla kuulub ka motivatsioon oma riigi eest seista, tahet panna seljad kokku ja vajadusel astuda mistahes vaenlasele vastu. KÕIK KOOS NAGU ÜKS MEES. Meie praegused siseriiklikud sõjad on selle mingiks olematuks pudiks lasknud. Ma pole kunagi nii palju noorte inimeste matustel käinud ja surma teateid lugenud, kui viimase kahe aasta jooksul.

6) Audru ja Tõstamaa vahele planeeritavale tehase alale jääb riigil selle projekti järgi õigus seda ala laiendada ilma edasist teavitust tegemata. Ehk et me keegi tegelikult ei tea, mida see kõik endaga kaasa toob ja kelle taluõue see veel sisse sõidab.

7) Eile selgus, et ma olin pea ainuke inimene kuulajate hulgas, kes teadis, et lisaks tehastele tuleb sinna samasse piirkonda ka lõhkeaineladu ja see on juba 100% otsustatud. Nii öeldi nendele inimestele, kelle kodud vahetusse lähedusse jäävad. Kui selle teema tõstatasin, ütles erinõunik, et tema ei tea sellest midagi. Õnneks saali tagaosas istuv kolleeg teadis, aga lisaselgitusi ei järgnenud. Ma ei tea, kas ma rääkisin nüüd riikliku saladuse välja. Samas, olles just tehisintellekti koolitusel kuulnud, et meie kõne salvestatakse läbi nutiseadmete põhimõtteliselt igal hetkel, siis vaevalt, et potentsiaalne vaenlanegi seda võimalust oma luuretegevuses kasutamata jätab. Ehk et me tegelikult ei tea, milliste pommide otsas me istume ja võibolla ongi hea.

Teemasid, mida sellega seoses käsitleda, on veel mitmeid, aga ma siinkohal tõmban jutu praegu kokku. Natura alade hindamised, keskkonna mõjude hindamised, mõjud inimestele jne – kõik need ootavad põhjalikku uurimist, mida selle projektiga soovitakse teha tavapärasest kaks korda kiiremini ja lihtsustatud korras.

Mõjude hindamisega tegeleva meeskonna esindaja tuli arutelu lõppedes minu juurde ja küsis, et kuidas edasi minna nii, et tekiks see ühise asja ajamise tunne.

Kõigepealt on vaja usaldus taastada, on vaja tunnistada tehtud vigu ja nende eest vastutus võtta, on vaja päriselt kuulata, mida on kohalikul inimesel öelda, on vaja asetada fookus rahule.

Lõpetuseks. Nii väga ootan, et meie ajakirjandus kasvaks vandenõuteooria kolli tagaajamise ajastust välja. Parimagi tahtmise juures ei olnud seda eile kusagil näha, olid vaid meie kõigi looduskeskkonnast ja rahust tõsiselt hoolivad inimesed.