Kuidas ka tahaks Võrus toimunud kasvõi natuke näha RKIK-i, kaitseministeeriumi ja Hendrikson ja Ko esinejate poolt positiivses suunas, siis kahjuks seda näha ei olnud. Nõustun Tiiuga selles, et tuldi lihtsalt linnukest kirja saama, et avalikkus näeks, kuidas kõike arutatakse rahvaga läbi ja kuidas rahvas tunneb rõõmu. Tegelikult oli kogu 2 tunni pikkuseks kavandatud avalik istung (juba selle sõna kasutamine oli vale) täis valet, demagoogiat ja rahvaga mitte mingisugust dialoogi tekitamist vältiv tegevus. Ühelegi esitatud küsimusele vastust ei saadud. Jäi mulje, et võrukõisi nurka suruma tulnud ametimehed ei tunne isegi Eesti Põhiseadust, planeerimisseadusest ja keskkonnamõjude hindamise seadusest rääkimata. Kui hakata siinkohal kõiki eelnimetatud, aga loodukaitse seaduste eiramisi, siis läheb ka järgmine päev enne õhtusse, kui loeteluga valmis saaks. Kahju on Mirjam Mõttusest, kes on liitunud toiduahela esindajatega ja laulab nende poolt soovitud laulu, kus puudus probleemi olemuse kajastamine ja tekkinud olukorra põhjuste välja toomine. Ilmselt ei ole ta ajakirjanduse professori Juhan Peegli õpetustega kursis
Lõpetuseks tahan öelda
Rahu saabub siis, kui kõik Eestimaast lugupidavad inimesed saavad võimaluse neile muret tekitavate probleemide puhul oma sõna sekka öelda, et neid kuulatakse, tehakse nende arvamustest järeldus ning et igasugusest koostööst ja mõlemaid pooli austavast suhtumisest saab rääkida siis,
*) kui Eestis kehtivad Seadused ja Põhiseadus on üle kõige – kõigile, ilma diskrimineerimiseta, ilma topeltmoraalita ning kohustuslikud täitmiseks kõigile ühtemoodi
*) koostööst ja normaalsest arutelust saab rääkida siis, kui kõik pooled on ära kuulatud.
*) Riigi tegelikust julgeolekust saab siis rääkida, kui inimestele on tagatud majanduslik kindlustunne, rahvuskultuuri (mille osaks on ka haridus), tervishoiu ja riigi poolsete teenuste kättesaadavus kodukohas ning sisemine turvatunne (päästeteenistus, ja sisserände ohjamine) ning kui sõjaväe (kaitsekulude) eelarvet kärbitakse sotsiaalprogrammide kasuks, mitte vastupidi.
Teadmatuse, kuritegevuse ja sõjategevuste spiraali saab muuta ainult siis, kui kõik poliitikud, valitsuse liikmed, president ja kohalike omavalitsuste juhid mõistavad, et prioriteediks peab olema kohalik inimene , põlisrahvas, Eesti looduse, rahvuskultuuri ja maaelu hoidmine, ning tervishoiuteenuste kiire ja ka kõige vaesematele taskukohane kättesaamine. Kui me tahame tõesti rahus ja turvaliselt elada,, siis peame ise selleni jõudma, ilma Euroopa Liidu ning ilma välismaiste rahahaide- ja Ameerika investeerimisprojektideta. Me juba teame, et suurte väliskorporatsioonide tankisteks olevatele ukrainlastele on antud võimalused tulevaste fosforiidi kaevanduste piirkonda loodusele üliohtlike keemiatehaste rajamiseks. Me peame ise rakendama jõud ja looma riigi poolsed tingimused vähemalt 60000 tuhande töötu koolitamiseks ettevõtetes, kus nad saaksid edaspidi normaalselt töötada, me peame lõpetama võõrtööliste sisseveo ja meeletute summade jagamise teistele riikidele. Me peame rajama ettevõtteiod, mis kuuluvad ainult Eesti kapitalile ja mida ei saa müüa välismaalastele. Meie eurosaadikud peavad Brüsselis kaitsma eelkõige Eesti rahvusriigi huve, mitte koogutama teiste riikide suunas, sest Eesti rahvust, loodust rahvuskultuuri ei saa samastada teiste riikidega. Meie looduslikud tingimused erinevad kardinaalselt näiteks Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja isegi Läti, Leedu, Poola jne riikide looduslikest tingimustest. Meil on ainult üks Eestimaa ja kui meie poliitikud ja valitsus oskavad ainult olla teiste riikide ees kummardajateks, kui me anname valimistel hääleõiguse ka NATO ja EL liikmesriikidele, siis varsti pole enam meie rahvust ja rahvusriiki olemas.
