Elu hind. 1 osa

Ma olen etapis, kus ma tahan mõista – MIS ON ELU.
Me hingame, toimetame ja see justkui olekski nagu päris elu. Aga kui küsida – kas see, mida me siin maal kogeme on seda väärt, mille pärast me siia ilma sündisime, siis jookseme oma aruteluga tupikusse. Sellest vaatenurgast vaadatuna tundub Elu olevat mingi ebamäärane asi, millele on keeruline mingit konkreetset definitsiooni leida – iga inimese jaoks tähendab elu ju erinevat. Kas elu on elus olemine või elu on midagi rohkemat? Püüdes konstrueerida mingit vastust sellele küsimusele, kerkib paratamatult esile uus küsimus – mis on elu mõte? Kuid, otsides teadvuse sügavusest vastust, koorub tõde, mida nii väga vältida soovitakse.
Tõde tekitab meile valu ja vaatamata püüdlustele sellest eemale hoida, leiab see meid igal pool üles. Me tunneme seda kõikjal elu sfäärides, kuid peamiselt sotsmeedias, kus me suurema osa oma teadlikust elust veedame. Paraku pole seal PÄRIS ELU. See on kogum väidetavat tõde, selle ümber keerlevaid arvamusi ja spekulatsioone, mida inimesed kiivalt kaitsevad kui enda omandit. Õigem oleks öelda, et nad kaitsevad enda tõekspidamisi, uskumusi, mis kujundavad nende olemise ja seega selle osa endast, mida nad enda eluks peavad. Nende jaoks, kes ei koge päris elu, vaid lasevad kellegi elu läbi oma tõekspidamiste filtri, pookides sinna külge kõike seda, mida seal pole, on elu vaid sõnakõlks. Nad ei mõista elu olemust, sest kuidas saab toetada ja kaasa elada sõjale, mis kannab endas hävingut, mitte aga elu ennast.
Kas need sõjaõhutajad pole kunagi kogenud lähedase kaotust? Mõtlen siinkohal lapse kaotust, sest iga sõjas hukkunu on kellegi laps. Ja sellest kontekstist võetuna, peaks iga surm olema korvamatu kaotus. Kuid ometigi nõuab enamus sõja jätkumist võidu nimel. Tundub, et siinkohal on tegemist mingi isikliku võiduga, mille nimel on vaja tuua veel ohvreid. Kaotus pole aktsepteeritav, sest see purustaks kõik selle, millesse on kiivalt usutud. Kaotus tähendaks isikliku illusoorse maailma täielikku purunemist ja koos sellega iseendaga silmitsi jäämist. See on karm reaalsus, mis tähendaks isiku surma ja inimese sündi.
Inimene olles maetud erinevate maskide ja rolli kihtide alla, ei teagi mida tähendab elu ja surm – iga uus roll oleks nagu eelmise tühistamine ja uue sünd. Rollis oleva inimese elu ja surm, polegi tegelikult mitte midagi muud kui uue kostüümi või maski vahetus, sest elus olemise tunde loovad, ei midagi muud, kui välistele ärritajatele suunatud lühiajalised ja pinnapealsed reaktsioonid. Ja kui see nii on, siis polegi need inimesed kunagi võimelised sügavamateks tunneteks. Nad ei tea, mida tähendab seista oma lapse kirstu ees teadmisega, et teda enam pole elus. Seista ja tunda südames sangpommi raskust klompi, mida pole võimalik tühjaks nutta, ega rinnust välja rebida. Jah, see raskus väheneb aja jooksul, kuid ei kao kunagi. Laps keda sa oled 9 kuud enda üsas kandnud, kellega oli üks vereringe, kelle rakud ringlevad ikka veel sinu sees – teda enam pole. Ja pole vahet kui vana see laps oli – ema jaoks jääb ta alati lapseks.
Kuidas saavad need, kes pole seda üle elanud, nõuda midagi nii kohutavat nagu teise inimese surm iseenda tõe rahuldamise nimel! Neid ei huvita, et iga päev seisab tuhandeid emasi oma lapse kirstu ees, mille sisu enam last ei meenuta. Heal juhul on seal elutu keha, mis meenutab magavat last, kes kunagi enam ei ärka. Ema ei näe kunagi tema naeratust, ei tunne tema füüsilist soojust ja lähedust. See on viimane pilguheit lapsele, kes kunagi elas. Ma ei soovita ühelegi emale elada üle lapse kaotust, kuid ometi on meie maal kümneid tuhandeid, kes soovivad lapse surma. Ja siinkohalt tekib mul küsimus, mis inimesed need sellised on? Kas nad üldse ongi inimesed, kui nad pole võimelised sügavuti tunnetama elu väärtuslikkust?

„Kaitsetahte” plakat käes, liigutavad südametud eneselegi teadmata hävingu suunas. Nende teadvuses pakuvad turvatunnet varjendid – loe massi hauad, loodavad pommitehased, üleüldine militariseerimine ja maa võõrvägedele manööverdamiseks maha müümine. Me vahetasime sotsiaalse kaitstuse ja kindlustunde tuleviku ees, illusoorse tuleviku vastu – eluterve võistluse konkurentsi vastu. Selle tulemusena võitleb suur osa ühiskonnast pidevalt ette antud välise vaenlasega ja ellu jäämise nimel. Me oleme loonud inimühiskonna jungli, kus ellu jäävad vaid tugevamad – need kes oskavad rohkem varastada, üle laipade karjääri teha! See kõik on võtnud hullumeelsuse mõõtmed ja ei saa enam sedasi kesta – kus kaine mõistuse asemel on enesehävitus programm, mis nõuab surma kõigile teisitimõtlejatele.
Sõda ei ole RAHU. Militariseerimine ei anna turvatunnet ja ükski aed ei kaitse, sest peas loodud sõjaoht, eksisteeribki ainult peas, mitte kuskil mujal. Mitte ükski väline atribuut ei suuda inimest kaitsta tema enda loodud hirmude eest! See on sama hea kui rünnata relvaga miraazi või kakelda viirastusega. See on jabur!
Pange tähele, et kolm aastat vändanud sõja puhul on pall kogu aeg ühes väravas. Mitte ükski, samal ajal kuskil mujal maailmas toimuv sõda, pole taunitav ja selle ohvrid kaastunnet väärt. Neid sõdu justnagu ei eksisteerikski. See tõestab veel kord, et vaenlane ja sõda on inimeste meeltesse istutatud. Kui see umbrohi peast välja juurimata jätta, lämmatab see inimesed ja viib terve inimkonna hukatusse. Eluterve suhtumine saab olla ainult siis, kui mõistetakse hukka sõda tervikuna!
Kritiseerida ühte poolt ja samal ajal visata sõjale hagu alla, ei ole rahuni viiv tee. Kahjuks on paljude jaoks selle tee leidmine raske, sest see tähendaks eelkõige rahu leidmist iseendas ja see saabub, kui ei valita enam pooli – puuduvad vihkamise objekt või subjekt. Seega, selleks, et sõda lõpeks ja midagi meie ümber muutuks , tuleb eelkõige sobitada naabriga rahu enda teadvuses. Edasi kaasmaalastega, teisiti mõtlejatega jne. Jah, seda on väga raske teha, sest viha on inimesed pimestanud. Viha on lammutav emotsioon, mis ei vii rahuni…