Valgustumine

Iga inimene saab valgustumisest omamoodi aru, mis tähendab, et absoluutset tõde antud termini kohta on raske leida. See on miskit, millele võib anda mitmeid omapoolseid seletusi ja tõlgendusi.
Paljuräägitud valgustust saab pakkuda erineval kujul, viisil ja vormides, mõistetena ja praktiliste lahendustena, kuid enamasti ikka raha eest. Valgustumise teed lähevad kaubaks kõigile, kes on sellest huvitatud. Meil on võimalus seda soetada sõnas, pildis, helis, füüsilisel ja virtuaalsel kujul. Seega, teid valgustumiseks on nii palju, et see meenutab ühte korraliku supermarkerit, kus on valikut igale maitsele ja loomulikult iga hinna eest. Tänapäeva maailmas müüb kõik, kuniks ostjaid on. Mida ilusam pakend ja kirevam reklaam, seda paremini see kaubaks läheb. Ja siinkohal tekib mul alati küsimus, kas VALGUSTUMIST saab raha eest müüa? Kas see, mida me raha eest soetame, meile ka oodatud tulemuse annab?
Proovin teemat käsitledes neutraalseks jääda. See on taas minu isiklik vaade, mille eesmärk ei ole subjektiivsete arusaamade peale surumine. Te olete vabad seda aktsepteerima või eemale lükkama.
Valgustumine ei ole minu jaoks mingi eraldiseisev eesmärk kuhu iga hinna eest pürgida. Ma pole isegi kindel, kas valitud tee õige on. Ka ei soovi ma saada pühakuks või märtriks sellisel kujul nagu seda kirjeldab religioon. Ma ei taha, ega oska hinnata valgustuse astet pühakute puhul, kes on aastaid elanud isolatsioonis ja äärmises kasinuses. See oli/on nende isiklik arusaam valgustumise teest, ehk siis enda lähendamist Jumalale.
Kas me peaks kõik sellist teed järgima? Arvan, et mitte, sest inimese valgustumise tee on personaalne ja saab toimuda vaid üksinda sel teel käies. Grupis, seltskonnaga, pole valgustumine võimalik. Grupis kogunevad ühetaolise mõtteviisiga inimesed, kes harmoneerivad grupijuhi poolt pakutud teemaga, kuid tee valgustumiseni tuleb siiski endal käia. Seetõttu, tasu eest läbitud kursus, kus omandatud valguse kogus kinnitatakse paberiga, ei tee kedagi automaatselt valgustunuks.
Võib valida tasuta tee valgustumiseni, läbi religioonivaliku ja kiriku külastuse, kuid minu silmis puudub antud teel vajalikus suunas liikumine. Õigem oleks ütelda, et see on tupiktee, kust puudub võimalus edasi liikuda. See pigem eksitab, seab raame ja viib kõrvale tõelisest kirgastumise teest. Ma ei väida, et kõik religiooni õpetused kuuluvad prügikasti. Kuid paraku, ma tunnetan, et religiooni õpetuse aluseks on seatud piits ja präänik. Piits HIRMU näol põrgu ees, mida inimene mitte kuuletumisel peale surma kogema peaks ja präänik paradiisi näol kuulekana olemise eest. Ma ei tunneta religioonis rõõmu, vaid allutamist kellegile, eraldiseisvale subjektile, keda ma ei tunne enda sees sellisel kujul olevat. See miski, keda inimene peaks enda koostisosana tundma, on isikustatud ja lahutatud inimese hingest. Jumalast on tehtud subjekt, kelle jaoks on inimene sulane. Religiooni õpetuse kohaselt on sulase roll olla alandlik, kuulekas ja teada oma kohta elus. Minu jaoks, on hirm ja allutamine võimu väljenduse tunnused – seega taoline tee pole minu hinge jaoks vastuvõetav. Siinkohal, ma ei väida, et läbi religiooni pole võimalik valgustunuks saada. Kõik need pühakud, keda me teame, on jõudnud sellisesse seisundisse, mida me võiks valgustumiseks nimetada. Saavutati see peamiselt läbi loobumise ja koos sellega käivate kannatuste läbi. Seda teed toetas Usk Jumalasse ja palved, mis olid kannatustest tekkivate mõtete eemale viimise instrumendiks.