Puudusteadvus 2 osa

Väidetakse, et agraar revolutsioon tõi kaasa inimkonna plahvatusliku kasvu. Kui aga süveneda ühel või teisel ajajärgul oleva inim populatsiooni arvukusse ning võrrelda seda meie praeguse 8 miljardiga, siis tundub see plahvatuslik kasv, praeguse inimkonna kasvutempoga võrreldes, naeruväärne. Tuginedes sellele samale ajaloo käsitlusele, oli vilja – ja loomakasvatuse areng tõukeks sündimuse suurenemisele ja ühtlasi ka inimkonna arvukuse tõusu peamiseks põhjuseks.
Juba väga ammustel aegadel on maa inimesi ära toitnud ja see ei ole kuidagi olnud kellegile ohuks. Paraku, on Uue Aja ideoloogia suunatud toiduvarude piiramisele ja asendamisele kunstliku söögiga, mille eesmärk on inimkonna populatsiooni vähendamine ning farmaatsia tööstuse kasumi kasvatamine. Seega, tuleviku perspektiivist vaadelduna, seab antud ideoloogia ohtu põllumajanduse ja kogu inimkonna eksistentsi tervikuna. Kuid see ei ole selle artikli teema.
Enne agraar revolutsiooni, kui pered kasvatasid toitu peamiselt enda tarbeks, oli laste arv ebaoluline kuna perede vajadused ei olnud suured. Piisas sellest, et suudeti toita ja hoolitseda olemasolevate laste eest. Seega naised sünnitasid mitte seetõttu rohkem, et põllu pealt korjati rohkem saaki ja see võimaldas üles kasvatada rohkem lapsi, vaid selleks, et rahuldada nõudlust põllumajandustoodangu järele, mida sai kasumiga maha müüa.
Põlvkond põlvkonna järel tegi inimene järjest rohkem tööd, mitte enda vajadusi arvestades, vaid selleks, et täita kellegi taskuid.
Need põllutöölised olid juhtumisi mehed ja naised, kel olid lapsed. Lapsed, kes on olnud alati odav tööjõud ja nõudlus taolise tööjõu järele kasvas. Lapsed aitasid kodustes töödes ja põllul, karjas. See on alati nii olnud. Tüdrukud valmistusid täiskasvanud eluks läbi töökasvatuse, ema eeskuju ja mehed said isa kõrval meesteks. Ema armastuse vajalikkus laste arengu seisukohalt võetuna, oli varajases eas eriti oluline.
Kuid, iga sajandiga muutus inimene ahnemaks. Ta nõudis järjest suuremaid ohvreid laste näol, eraldades nad perest, emast, Vaimust. Viimane omataoline ohverdus leidis aset koos tööstus revolutsiooniga 18-19 sajandil. Samal ajal kui lapsevanemad olid tehastes ja vabrikutes tööl, olid lapsed jäetud omapead. Siis tuli keegi lastehoiu ideele. Ka neid oli erinevaid – need, mis pakkusid ainult hoiuteenust ja neid, mis andsid lastele ka mingisuguse kasvatusliku – ja ka koolihariduse. Lasteaedu serveeriti naistele kui toredat lahendust – kohta, kus lapsed on turvaliselt hoitud, seniks kuniks vanemad tööl käivad. Lastehoid on muidugi hea, kuid see ei asenda kunagi ema armastust ega peret, milles on edasiviivad traditsioonid. Nagu te mõistate, ajas ahnus oma küüned pühasse liitu, seda õõnestades ning pannes kaalukausile kõige väärtuslikuma – ema tingimusteta armastuse ja ühenduse Püha Vaimuga. See on kestnud nii palju sajandeid, et suuremas plaanis kannatame me kõik puudusteadvuses, mille põhjus peitub, ebapiisavas emaga veedetud kvaliteet ajas, traditsioonide puudumises ning mis peamine puudulikkus ühenduses Vaimuga.
Meid on jäetud ilma tõelisest armastusest ja vaid vähesed suudavad seda mõista. Enamus meie traumasid tuleneb lapsepõlvest, kuna me pole saanud ema piisavalt kogeda. Koos sellega muutus side Vaimuga nõrgaks. See on ka põhjus, miks me ei tea, kes me oleme! Inimene on aastatuhandeid ekselnud, teadmata, kes ta on. Ta oleks justkui rändaja, kes astub elust ellu kuniks ärkab ja avastab, kes ta tegelikult on. See ärkamine, on nagu üles tõusmine mingist õudsest lõputust unest, milles sa tead, et oled ärkvel, kuid tegelikult läheb uni edasi. Kes seda kogenud on, teavad, millest ma räägin.
Tõeline ärkamine tähendab iseenda leidmist läbi ühiskonna mustrite purustamise. Väljumist pere karma rõngast. Kus, näiteks, pere mitme põlvkonna naised või mehed läbivad sama mustrit – kogevad samasugust elu.

Me ei mõista, mis meiega toimub, mida me vajame. Ja seepärast üritame ennast ümbritseda armastuse aseainetega, mis pakuvad tunnustust ja tähelepanu. Karjäär, on üks viisidest jõuda vajaliku tähelepanuni. Ja kui me mööda karjääri redelit ronime, siis sätime endale järjest uusi eesmärke. Iga jõudmine eesmärgini, toob meile kõigest ajutise rahulduse. Me otsime miskit, mis tooks meile sisemise rahulolu. Kuid, me oleme teel käijad ja peaks saama rahuolu protsessist, tegevusest, mida me viljeleme. Loomingust, mida teostame. Sest looming sünnib armastusest ja armastus on tingimusteta ja vaba.
Me räägime ühiskonna plaanis palju vabadusest, kuid inimestel pakutud vabadus on kõigest illusioon. Seda ei eksisteeri. Tõeline vabadus on armastuses elamine, loomine ja jagamine
Me otsime lohutust, tröösti religioonis ja kulutame kiriku uksi ainult ühe eesmärgi nimel – tunda Looja armastust, armu. Kuid, möödas on sajandeid ja kõik need institutsioonid pole kunagi suutnud meie puudusteadvust küllusega täita. Need on loodud ainukese eesmärgiga röövida meilt armastus.
Armastus on kogu aeg meie lähedal, kuid me ei tunne seda ära, sest pole läbi ema seda piisavalt tunda saanud. Kuid, see ei tähenda, et me ei ole võimelised seda kogema. Me jõuame armastuse seisundisse siis, kui me oleme tõeliselt ärganud, purustanud materiaalse maailma ahelad. Kui me harutame lahti oma mineviku traumad, andestame, laseme lahti ja siis saabub tervenemine. Sügav mõistmine, et ka vanemad oli kunagi traumeeritud. Ja see on vabanemise tunne, mis taasühendab läbi armastuse tundmise ema ja tütre, isa ja poja.
Vaimult Terve Laps on terve ühiskonna võti. Ja need, kes seda ühiskonda kontrollivad, teavad seda. Kunagi ammu olid ema ja laps tervik. Nüüd on sellest tervikust järel vaid riismed. Lapse kandmine, sünnitamine on koormus, mis lõhub keha ja kohati ka psüühika. Katsumus ja vastutus, milleks peaks vaimselt valmis olema, kuid enamasti see valmisolek puudub. Ilmselt meie teadvuses puudub taoline kogemus. Seetõttu on mul imelik kõrvalt kuulda meie rahvuse hääbumise juttu, sest ükski naine ei sünnita last kvoodi või rahvuse päästmise raames. Kui naine seda teeb, kas pole see laps siis taas üks mutrike süsteemis? Kas me soovime näha ühiskonna liikmena vaba hinge, või murtud tahtega haiget kasulikku mutrit.
Laps on püha vaimu kandja. Looja näo järgi tehtud. Ja looja on meile andud maailma tasuta kogemiseks. Lapses on küllus. Tal ei ole puudusteadvust, sest ta soovib oma maailma kõigiga jagada. Suunab ema ja isa osa võtma tema elust, tema mängust. Kuid, ühiskond on raha teenistuses ja vanemad külvavad oma lapsed üle mänguasjadega – toites seeläbi tohutut mänguasjade impeeriumit, mis kujundavad last selliseks, nagu see antud ajajärgul vajalik on.
Me ei saa enam muuta globaalses mõttes põhjust – Raha olemasolu materiaalses maailmas, kuid me oleme võimelised lastele andma tagasi ema ja emale lapse. Läbi selle saavutame ka tasakaalu vaimse ja materiaalse maailma vahel. Sest tasakaal tähendab mõistmist, mis on meie jaoks piisav. Mida tähendab külluslikkuses olemine.
Olgem ausad, inimene ei tee mitte kunagi midagi omakasupüüdmatult, sest soovib alati teenida kasu. Me oleme teinud ressursiks kõik meie ümber, ka iseendid ja mis kõige õudsem isegi meie enda Lapsed! Me ootame alati vastuteenet või materiaalset hüvitist, kuid tegelikult kõik, mida me vajame, on armastus. Inimkond on kaotanud helduse näo, ega jaga mitte midagi niisama. Lapsed ei küsi kunagi midagi vastu. Nad lihtsalt on, et jagada enda teadvusküllust meiega selleks, et meile meenuks, kes me olemuselt oleme.
Vähesed täiskasvanud on veel külluslikud ja jagavad seda, mis neil on. Jagavad iseennast, enda olemust, seda mida nad teavad, oskavad, ega taha sellest vastu mitte midagi. Nende ainuke vajadus on jagada enda maailma inimkonna üldiseks hüvanguks.
See on tingimusteta armastuse jagamine, teadvusküllus ja vabadus, milleni inimesed kogu oma elu püüdlevad.