Puudusteadvus.
Sõna, mis jõudis minu sõnavarasse suhteliselt hiljaaegu ja kuni tänaseni ei omanud minu jaoks sisu. Ma ei saanud selle taga peituvast mõttest aru. Sõna ennast tutvustas mulle üks sõbralistis olev inimene ning tõlgendas selle lahti nii nagu tema sellest aru sai. Arutelu käigus rullus mulle vaimu silma ette aga hoopis sügavam pilt, mis seletas, kust taoline puudulikkus tekkinud on. Kas sellega midagi suuremas plaanis annab teha või jääbki see meie jaoks lihtsalt teadvustamise momendiks – võimaluseks see enda jaoks lahti mõtestada, teha võimalikke korrektuure, lahti lasta ja eluga edasi minna, sõltub ilmselt igast inimesest endast. Iga ühe jaoks on puudus teadvusel oma algallikas. Õigem oleks öelda, et iga inimene näeb seda sellise nurga alt, mis puudutab vaid teda ennast. Sellest ma räägin järgmises osas. Praegu ma vaatlen vaid ühte külge sellest. Nagu ikka on see minu enda sisemine tunnetus, ega pretendeeri absoluutsele tõele. Kui selline tõde üldse eksisteerib, siis on see kuskil nii sügaval peidus, kuhuni meie teadvus eluajal ilmselt kunagi ei küündi.
Seega, kui me vaatleme puudusteadvust suuremas plaanis, inimkonna mõistes, siis juured ulatuvad kõigil ühte kohta. Ja nagu te mõistate, siis selle parandamine saabki toimuda juuretasandil, mitte aga siis, kui see juba on saavutanud mõõtmed, kus teadvus kui selline puudub üldse.
Te küsite, kas taoline asi on võimalik. On, kui vaadata inimesi meie ümber – käsuliini korras oma tööülesandeid raha teenimise eesmärgil sooritav inimene elab sügavas puuduses. Tal puudub külluslikkus, mis põhineb sisemisel rahulolul. Ma ei räägi materiaalsest küllusest. Seda võib olla tõesti palju, aga see on ajas lagunev, mis tähendab et taoline küllus on vaid illusioon. See ei loo uut küllust, kuna pole jagamiseks mõeldud. Taoline küllus loob veel suuremat puudust teadvuses, sest sellega koos pidurdub inimese tõeline määratlus – olla looja. Te võite minuga mitte nõustuda, vaielda vastu, et me kõik loome midagi. Kuid siis ma esitaks teile omapoolse küsimuse. Mis on see, mis kestab ajas ja mida te ühtlasi võiksite teistele jagada?
Looja lõi meile mateeria näol looduse, mis on isetervenev süsteem, milles on täiuslik tasakaal – katkematu eluring, millest me kõik omal moel osa saame.
Mõni näeb selles võimalust rikastuda, võttes oma osa ja jättes maha rikutud maastiku. Teine näeb selles võimaluse teenida, kuid samas elada loodusega kooskõlas.
Esimene ekspluateerib loodust ja inimesi ning arvab, et läbi selle loob ta inimestele hüvesi.
Teine, elab loodusega kooskõlas, kasutab seda, paneb seeme mulda kasvatab, taimi ja loob pudulojuste näol uut elu, et seda eluenergiat toodangu näol, olgugi, et raha eest, jagada.
Meil on vabrikandid, kes toodavad kunstlikest materjalidest riiet ja sellest omakorda masstarbekaupa, mida on nii palju, et ummistab kirbuturgude riiuleid ja prügimägesi. Ja siis on meil põllumehed, kes kasvatavad taimi või loomi, mille kasvatussaadusi ümber töödeldes on võimalik luua riiet ja millest omakorda loovad käsitöölised ajatuid esemeid. Nad ei ole igavesed selles mõttes, et nad on kulumatud. Nad on ajatud, sest nad on teeninud inimkonda sajandeid ja kui loodav tehnokraatlik ühiskond inimkonda alla ei neela, siis teenivad nad meid veel sajandeid.
Me valmistame enamuse toodangust tööstuslikult, kuid siid meie ihule on palju meeldivam kui särtsu täis nailon. Parka annab sooja, aga naturaalses kasukas või tagurpidi pööratud nahas on soojem. Tööstuslik, kauni mustriga serviis kaunistab lauda, kuid savitaldrikus on supp millegi pärast maitsvam. Ma võiks seda nimekirja lõpmatuseni jätkata, et tekiks arusaam, et suuremas plaanis enamus inimesi enam ei loo midagi. Me ei ole võimelised enam midagi looma, sest me oleme puudusteadvuses. Meil puudub fantaasia, me oleme minetanud soovi midagi luua ja seda loodut teistega jagada või vahetada.
See ei juhtunud kohe. Kui uskuda teada oleva ajaloo käsitlust, siis on see kestnud sajandeid kui mitte rohkem ja tekkis raha käibele tulekuga. Raha oli see, mis muutis aju ja suunas inimest on loodut/loomingut müüma.
Kui me vaatame 250 aasta tagust ajalugu, siis miskipärast ei meenu mulle ükski ülirikas kingsepp, rõivameister, helilooja või kunstnik. Nende looming omandas väärtuse sajandeid hiljem, ning seda müüakse kosmosesse kõrguva hinna eest. Kuid omal ajal, olid põllumehe või käsitöölise elutöö viljad kättesaadavad kõigile võrdselt. Tolle aja inimestel oli tõeline küllus, sest nad jagasid energiat loomingu näol. Loomingul ei ole hinda, sest loomine on elustiil. Looming oli samasuguse ekvivalendiga energia, mida inimesed üksteisega jagasid moodustades teadvusküllusliku ühiskonna.
Mingist hetkest muutus kõik. Tänapäeval, kuhu me ka ei vaataks, haigutab inimestest vastu tühjus. Mida kõrgemad majad, laiemad teed, monumentaalsemad sillad ja ehitus konstruktsioonid, seda väiksemaks ja masinlikumaks inimesed muutuvad. Masinad ei oma teadvust. Masinad lihtsalt funktsioneerivad. Nii ka need inimesed, kes arvavad, et teevad oma elus midagi hästi olulist ja vajalikku, kuid tegelikkuses on vaid pisikesed mutrikesed suures mehhanismis. Inimkond ei ole mentaalselt selleks loodud. Ta saab valutud funktsioneerida väikeses, kuni 150ne inimesega kogukonnas. Koos linnastumisega, loovutas inimene ajapikku oma teadvusese süsteemile, hoides seda oma eluenergiaga ülal.
Iga linn, eriti kui see on tuleviku smartlinn omab kõikide inimeste teadvust, see saab funktsioneerida tänu inimeste soovidele ja ihadele. Selle linna elulisuse aluseks ongi inimese teadvus ise. Hetkel inimesed veel teavad, mida nad tahavad ja vastavalt sellele neile ka pakutakse soovitut.
Uus smart linna ei huvita mida inimene tahab, soovib või mis on tema eesmärgid. Ta pakub seda, mis on temale funktsioneerimiseks vajalik. Selles linnas ei ole inimesel enam sõnaõigust – ta teeb seda, mida temalt nõutakse. Siinkohal ei saa enam rääkida puudus teadvusest, vaid teadvuse kui sellise täielikust puudumisest. See tähendab vaid üht – inimene on täielikult lahti lõigatud Vaimust endast, Jumalikkusest. Kõik uued inimesed, kes sellesse linna sünnivad on määratud jääma teadvuse orjusesse igaveseks. See on suurim teadvuse vangla, mida te endale eales ette kujutada võite. Vangla, millest teadvusel pole mitte kunagi võimalust vabaneda, sest see on osa TARUST. Me oleme sinna teel ja see on paratamatus.
See ei juhtu nüüd ja kohe, sinna on meil mõni aeg veel minna. Neid, kes on sellise linnaga nõus, neid on omajagu – valdav enamus. See on kergemat vastupanu teed minemine. Nii on lihtsam, mugavam, turvalisem, mõtlemata, mis on selle hind.
Kuid hinnaks on inimese hing, ehk teie tõeline mina, inimese olemus. Smartlinnas muutub homo sapiens – homo sine anima ´ks. Ehk algallikast eraldatud inimeseks, kes on määratud ekslema lõpmatus ühetaolisuses võimaluseta olla keegi teine…
järgneb
