Mida rohkem inimesed võlgu on, seda rohkem nad teevad tööd ja seda rohkem nad energiat välja annavad. Asemele saavad nad kõike seda, mida nad peavad enda omandiks – majad, korterid, autod, seadmed jne. Mida suuremad on nende soovid, seda suuremaks kasvab võlg. Kuid, mingil hetkel tekib nn inimenergia defitsiit, kus rahvas ei tooda enam piisaval lisandväärtust ehk siis teisiti öeldes, nende energia panus ei suuda enam katta tekkinud võla suurust. Mull kasvab nii suureks, et raha hakkab oma väärtust kaotama. Selleks, et seda pidurdada, tulevad pangad aega ajalt madalate intressi määradega turule, võimaldades inimestele odavamaid laenu. Taoline skeem tekitab küll uued võlad, kuid võimaldab kätte saada elus raha, sest suurem osa pangas olevast rahast on ainult mull, mille nimi on USALDUS. Usaldus põhineb laenul, mida pank teile välja annab. Te müüte talle usalduse ja maksate intresside näol pangale elusa rahaga, mille olete raske tööga teeninud. Laenu ajal on inimene panga ori. Kui te muutute maksejõuetuks, siis olete te panga usaldust petnud ja pank karistab teid, jättes teid kõigest ilma.
USALDUS võrdub RAHA. Kõik ärisuhted põhinevad usaldusel, sama toimub ka AS EV-s
Riik on ühiskond, mis koosneb selles elavatest inimestest, kes on tehtud isikuteks ja pandud tööle ettevõttesse nimega riik. Igal ettevõttel on juhatus ja see koosneb liikmetest. Seega riigi juhatus ei ole mitte midagi muud kui valitsuse liikmed! Juhatuse nõusolekul, luuakse allettevõtteid, kes maksavad riigikassase makse. Rahvas neis ettevõtetes on reatöötajad, kellele on jäetud mulje, et nad on võrdväärsed nii allettevõtete kui ka peamaja juhatusega.
Juhatus pakub oma alluvatele „soodustusi”. Näiteks, inimestel on lubada omada korterit, maja, autot. Osta seadmeid. Kõik hüved on vabalt müügis saadaval, ehk siis kõigile on võimaldatud juurdepääs, mis siis, et kõik kodanikud ei saa võrdselt neid endale lubada. Seega on loodud illusioon, et majas on kõik võrdsed! Kuigi mõned on võrdsemad 🙂
Loomulikult maksab inimene need nn soodustused ise kinni ning võtab need ettevõtte EV bilansis arvele. Ettevõtte pakub töötajatele oma äranägemise järgi meditsiinilist kontrolli, kuid vaid selleks, et inimese tootlikus püsiks määratud aja vajalikul tasemel. Kuid mitte kauem, kui vastav eluiga, mis toob kaasa pensioni maksmise kohustuse. Rahvas esineb bilansis varana, ressursina, kuid ühtlasi on see ka kulumaterjal, seetõttu ei ole juhatus huvitatud inimeste heast tervisest ega kõrgest elueast.
Riigis on tekkinud inimesi, kes ärkavad ja mõistavad, et on elanud justkui vanglas. Kogu elu on töötatud kellegi heaks, unustades oma isiklik areng. Seda seetõttu, et juhatuse pressiesindaja teeb rahvale iga päev selgeks milles seisneb tõeline areng.
Kaardimaja on kokku kukkunud, kuid juhatus jätkab valetamist, sest illusioonis elamine on lihtsam. Te ei pea kahtlema – poliitik läheb oma valedes alati lõpuni! Selleks, et panna inimest uskuma millegi vajalikkusesse, tuleb sundida teda ohvreid tooma. Mida suurem ohvriand, seda suurem on usk kujuteldavasse võitu! Mida rohkem ohvreid inimene illusiooni nimel toob, seda rohkem ta sellesse klammerdub, kuna see kannab endas mõtet tehtud ohverdustele ja enda kannatustele. Seetõttu pole imestada, et rahvas ei soovi illusioonist välja tulle – liiga suur on olnud ohverdus ja usk võitu on jätkuvalt kustumatu.
Kuid mingil hetkel, tundes ennast alasti, kaotades enda identiteedi, saab inimene aru, et kõik see aeg on ta elanud vanglas, sest riigi ühiskonna struktuur ei ole midagi muud kui vanglas toimiv võimu püramiid.