MADU on ühiskond. Mitte ainult valitsus, poliitikud, vaid see on kogum meist kõigist. Madu on kõigi poolt tajutav reaalsus. Kusjuures kõigil on see oma, ega kattu teistega. Kuna me oleme kõik erinevad, siis selles tulenevalt, on arusaam ja suhtumine füüsiliselt eksisteerivasse ühiskonda erinev.
Kui meil puudub otsene kokkupuude ühiskonnas või mujal maailmas juhtuvate sündmusega, siis aju loob automaatselt pildi, millele järgneb emotsionaalne reaktsioon. Seega me elame kaasa mitte päris sündmusele, vaid enda peas loodud kujutelmale sündmustest, ehk ILLUSIOONILE! Nagu te mõistate, enamus meie elust koosnebki taolistest, enda poolt konstrueeritud illusioonidest, mida me peame päriseluks, reaalsuseks.
Kuid me oleme võimelised looma enda reaalsuse selles samas ühiskonnas, kuid väljaspool ette antud mustreid. Kuidas see toimub?
Lihtne näide sellest, kuidas teadvus reaalsust loob on:
– nuti seadmete ja kõrvaklappide kasutamine kannavad inimese teadvuse sellesse reaalsusesse, mida inimene hetkel läbi seadme naudib. Sellega koos katkeb füüsilise keha asukoha tunnetus, sest keha on ainult transpordivahend teadvusele. Inimese füüsiline keha on siin, aga teadvus on uues reaalsuses, mille ta oma silmade või kõrvadega kujundanud on. Seepärast pole vaja inimestada, et inimene ei tunne enda kohalolu reaalsuses, kus läheneb rong. Asi pole selles, et ta ei kuule või ei näe rongi – tema reaalsuses seda lihtsalt ei eksisteeri! Sama juhtub meiega, kui me elame kaasa mõnele kaasahaarvale filmile, netis nähtavale sündmusele. Füüsiline kohalolu, mida me võime oma meeltega tunnetada hägustub ja me siseneme kogu teadvusega loodud illusioonidesse. Me usume neisse, sest me oleme kinni mustrites, mille MADU meile igapäevaselt pakub.
Ühiskonnas toimuvad sündmused on ängistavad. Ja see on loomulik, sest meis tekib vastaseis iseendaga, mida me praegu kõik kogemegi. Me seisame muutuste ukse ees, selles pole enam kahtlust. Seepärast ei ole mõtet luua endale uusi illusioone, sest need ei aita. See on põgenemine ise enda eest, tõelise olemuse eitamine. Pole mõtet endale valetada, mingist füüsilisel kujul eksisteerivast päästjast. Seda päästjat ei ole ega ei tule, kuna teda ei eksisteeri füüsilises maailmas. Kui selline päästja eksisteerib, siis ainult teie enda peas, mitte kuskil mujal. Seega päästja saab olla ainult teie enda sees ja toimetab läbi teie, luues teile sobiliku füüsilise reaalsuse. Ainult teie ise saate muuta välist tajutavat reaalust, mitte keegi muu.
Ma mõistan täiesti, et väljaspool olev on hirmutav. Sellest polegi justkui väljapääsu ja inimene hakkab otsima vaenlast füüsilises maailmas, kellega võidelda. Keegi peab ju süüdi olema kõikides tema hädades. Võitlus toimub läbi vastandumise – poolte valimise! Kuid hing on tervik ja Hing ei vali pooli, ei vastandu füüsilise reaalsusega. Paraku, võitlevad inimesed enda loodud peegelpildiga, mida me nimetame ühiskonnaks, sest me tõlgendame üksteist füüsiliste kehadena, mitte aga teadvusena kehas. Seepärast toimubki kogu võitlus füüsilisel tasandil – lõputu võitlus iseendaga.
Aga me ei ole kehad, me oleme hinged erinevates kehades. Hinged ei võitle kunagi üksteisega, nad ainult kogevad. Ja kogemused ei ole head või halvad, nad lihtsalt on. Kogemused on võimalus läbi töötada eelmise elu vead. Parandada tehtut. Õppetükid, mida me peame omandama, et väljuda taassünni tsüklist.
Samm eneseleidmisele on teadvustada endale, et me elame Vanglas, mille endale loonud olema. Ja, kui me soovime sealt lahkuda, siis näeme seda eelseisvate raskuste eest põgenemisena. Me kardame füüsilisi raskusi, meil on hirm toimetuleku ees. Me ei taha valu kogeda, sest valuga koos tuleb millestki loobuda. Loobumine tähendab valmisolekut, küpsust, mõista, et füüsiline maailma ei ole meie pärismaailm. See on illusioon, mille me oma meeltega oleme loonud. Me oleme projitseerinud just sellise nähtava maailma, nagu me seda ise oleme.