Minu missioonitöö on toetada inimesi jõudma iseenese tõelise minani. Just selle energeetilise olemini, kes algselt sellele taevakivile kehastus. Selle avastamise jaoks on aga esmalt vajalik tunnistada kõiki neid maske ja rolle, mida me kanname, et olla ühiskonna jaoks sobilikud.

Tavaliselt peame me loomulikuks, et rolle kannavad teatris ja kinos näitlejad, sest nad kehastavad kedagi teist. Veidi keerulisem on aga endale otsa vaadates teadvustada, et me oleme näitlejad oma enese igapäevaelus.

Me sünnime siia, et saada kogemusi. Õppetunde ja areneda. Me oleme entusiastlikud ja võtame kõike kirega. Kuid meid võtavad siin vastu täiskasvanud, kes ootavad, et asjad läheks just selliselt nagu neile meeldib.

Niisiis – hing oma verivärskes kehas hakkab kohanema. Esimeseks rolliks on “hea laps”. Kui sa teed kõik nii nagu sulle öeldakse, siis saad kiita. Kui aga mitte, mässad ette antud raamide vastu, siis saad karistada.

Saad vanemaks ja täiskasvanud arvavad, et nii, nüüd on vaja saata laps kooli. Erinevad tasandid, aga ainult ühte mõttemustrit sisendav institutsioon, mis on loodud selleks, et luua kasulikke teenreid ja sõdureid – ettureid eliidi malelaual. Tasu määratakse numbritega. Hinne, hinnang – ei mingit isetegevust ega loovust. Kui aga mõni keha veel avastab endas jõu ja tarkuse mis pöörab ette nähtud mallid pea peale, siis on kuri karjas ja kogu ühiskond hakkab seda ümber kasvatama. Koolile järgneb töö. Tööga koos ilmub vajadus paljuneda, sest valitsev klikk vajab katseloomi. Kari peab ju olema kasutamiseks. Perekond kui institutsioon on aga läbi ajastute loodud kasvatama omasuguseid häid kariloomi. Ja nii kestab erinevate rollide omaks võtmine, et püsida, et olla kellelegi sobiv.

See kasvatamine kestab läbi elu, kuni lõpuks saab hingel sellest “kasvatamisest/vormimisest” villand ja ta otsustab, et kui see ei muutu, siis pole minul mõtet siin enam oma aega kulutada.

See on see periood, kui tekivad nn keskea kriisid. Pere loodud, lapsed üles kasvatatud, partneriga lahku kasvatud kuid elatakse veel koos, sest “ühiskonna silmis on nii õige”.

Üle poole elust kannab hing – Energeetiline piiritu olend – tuhandeid maske ja rolle. Alati selleks, et olla sobiv. Tihti püüab olla sobiv nendele seltskondadele, kes pole aga sugugi ühiskondlikult heaks kiidetud. Hing saab haiget, sest ka see pole see mida ta otsib.

Hing otsin armastust. Mitte armastust, et paljuneda. Mitte armastust, et kuuluda, vaid tõelist tingimusteta armastust iseenese algse energeetilise mina suhtes.

See on teekond Iseenesesse. Sest vaja on ju kõigepealt see algne mina üles leida ja mõista mis see on. Olgugi, et see teekond on julm, karmilt väljendades on tegu nagu põrgusse minemisega ja sealt vaid omaenese küünte ja hammaste abil välja võitlemisega. “Põrgu” on aga just need ühiskonna heakskiidu püüdlemisest loodud hoiakud, perekonnalt omaks võetud käitumismustrid, hinnangud hea ja halb, kasulik ja kasutu. Väline on tähtis, sisemaailm pole oluline.

Olles lõpuks suutnud ennast näha, hakkab just seesama teekond põrgust välja. Vanad sisse pressitud mustrid on visad surema. Kuid olles juba kogenud seda tõelist armastust ja kuidas iseenese armastamine annab jõu ja tõstab tiivad ja mis peamine – olles seda tõeliselt mõistnud, hakkab hing mõistma ka seda kuidas see kõik on kättesaadav kõikidele hingedele. Kuid jah, selleni tuleb nendel teistel kõigepealt piinelda.

Kuid kui oled juba ise endas kohal tekib su ümber omapärane energia, mis toimib nagu magnet neile, kes samuti soovivad välja ronida sellest teiste meelejärgi elamise põrgust. Ja neid tekib ja tekib ja korraga näed, kuidas meid ongi tegelikult väga palju ja me oleme teineteisele toeks. Olenemata sellest, et sa võid olla hoopis teisel arenguetapil, hoopis teise õppetunni õppimises, kuid me oleme Hinged, mis kogevad hetkel maist seiklust. Just niihästi kui me oma biokeemilise masina eest hoolt kanname, seda sujuvamalt meie seiklus kulgeb.