Ukraina tegelikust seisust täna kirjutab Martti Kolk
Ukraina on tegelikult kokkuvarisemise eelõhtu seisundis.
Eurooplased on maailmapoliitikast täiesti isoleerunud, eriti muidugi eestlased. Ukrainas toimuv on täpselt see, mida on pikka aega ennustatud. Riik on täiesti maatasa tehtud, sajad tuhanded inimsed on surnud, majandus ja ühiskond on varemetes ning järgmiseks sammuks algab võitlus võimu pärast. Kõike oleks aga saanud ära hoida kui meie särava näoga poolemeelsed juhid poleks kogu aeg verd nõudnud. Nüüd on ka nende nõudjate endi käed on verega kaetud.
Ukraina ei astu NATO-sse, kaotab jäädavalt kõik venelaste poolt vallutatud territooriumid ja peab ikkagi sõja peale raisatud laenuraha ka tagasi maksma. Trump tahab 500 miljardit, Putin pole veel oma summat välja arvutanud, aga on ilmselge, et Ukraina peab kinni maksma kogu kahju, mis ta Venemaale on teinud, alates Moskva uppumisest ja Kertši silla kahjustamisest. Tõenäoliselt ei jää venelaste lõpparve Trumpi nõudmistele kuigi palju alla.
Tavalised ukrainlased on šokis. Nad ei saa siiani aru, kuidas see asi niimoodi läks, mis on juhtunud. Euroopa poliitikud on šokis. Nad ei saa siiani aru, kuidas see asi niimoodi käis. Meie tavakodanikud pole ka ikka veel millestki teadlikuks saanud, mitte midagi pole suudetud mõista. Nad muudkui ikka veel slaavatavad ja lehvitavad lippe, kuigi lippe tuleks praegu lihtsalt langetama hakata.
Euroopast saab ka pelgalt maksupoiss. Meid ei tooda isegi läbirääkimiste laua taha, sest oleme oma lõputute sanktsioonide, juriidiliste protsesside ja rumalate poliitiliste manöövritega iseennast ummikusse ajanud. Me ei ole läbirääkimiste partnerid, sest oleme end läbirääkimistest välja jätnud. USA seevastu pole oma käsi selliste protsessidega sidunud, millest ta ei saaks nad soovi korral üritada välja tulla. Seega langevad ELi riigid rahuprotsessist välja ja meie osaks jääb vaid oma rahakotirauad pärani lahti hoida.
Rahu pole aga veel sõlmitud ja teel selle poole võib ette tulla palju keerdkäike. Nt. Suurbritannia võib protsessi sekkuda. Lähtepunktiks on aga see, et rahu üle otsustatakse muude laudade taga kui Euroopa lauad. Me ei saa Putinit isegi läbirääkimistele kutsuda, sest oleme tema ja tema administratsiooni selle asemel hoopis kohtu alla andnud.
See “pea pilvedes” poliitika, mis kestis kogu sõja, hakkab nüüd vilja andma. Euroopa “kõnelevad pead” on kohtunud mõnikord Davosis, mõnikord kusagil mujal ja teatud fraase pidavalt ilma mingit seoseta tegelikkusega uljalt muudkui välja hõiganud. – Ukraina on juba võitnud, ütles Soome president Stubb mullu juunis. Kui loll peab olema, et selliseid asju välja öelda? Kallas, von der Leyen ja Michal nad kõik elavad mingis kummalises fantaasiamaailmas.
Seega kordaks üle : EL peab hakkama maksma, Ukraina peab hakkama maksma. Kumbki aga ei määra sõja tulemust ega tulevast rahulepet. Ukraina on kaotanud sõja ja koos sellega on kaotanud ka EL. EL on täpselt nii nõrk, kui ta näibki olevat. Ent keegi ei tunnista veel valjuhäälselt, et tegemist on poliitilise katastroofiga, mis tekitas Euroopasse hiiglasliku võlahunniku ja suure majandusliku kitsikuse, mida tuleb hakata ühel heal päeval higist punase näoga lahti lammutama, kui suhted Venemaaga tuleb jälle tavapärastele asjadele tagasi viia.
Aga Ukraina ja ukrainlased? Riigi poliitiline juhtkond on praegu kriisis. Ülejäänud sularahavarude taskusse toppimisega tuleb veel enam kiirustada, sest nüüd hakkab laiemalt levima lüüasaamise mentaliteet ja opositsiooni nõudmised muudkui kasvavad. Zelenskist ja tema administratsioonist tehakse sõjakurjategijad. Ei Trump ega Putin pea Zelenskit enam legitiimseks juhiks. Nii et ta on võimul rippuv ekspresident, kes peab nüüd saama ennast välja mängida, et siit lõksust minema pääseda. Tõenäoliselt hakkab olukord nädalast nädalasse järjest halvemaks muutuma.
Kuna olukorda tuleb veel võimalikult kaua kontrolli all hoida, on Zelenski juba asunud astuma uusi samme oma võimu maksma panemiseks. Tema suunas tehtav kriitika eemaldatakse. Riigi riikliku julgeoleku ja kaitsenõukogu kehtestas eile sanktsioonid tema potentsiaalsetele vastastele, nagu ärimees Igor Kolomoiski, miljardär Kostjantin Ževago, Privatbanki endine omanik Gennadi Bogoljubov, ekspresident Petro Porošenko ja opositsiooni esindaja Viktor Medvetšuk, keda süüdistatakse samuti riigireetmises. Porošenko maja piirasid võimud eile tegelikult juba ümber…
Loomulikult on jutt presidendivalimistest, mida tuleb nüüd juba jõuga läbi viia ja Zelensky & co üritab takistada kõigi potentsiaalsete vastukandidaatide valimist. Tegelikkuses räägime võidujooksust ajaga sellise olukorra poole, kus Zelenski ja tema administratsioon peavad võimust loobuma, vastasel juhul tuleb uus revolutsioon. Zelenski ei saa rahu sõlmida, sest tal pole selleks enam volitusi ja teda ei võeta vastu ka üheks läbirääkimiste pooleks. Kõik tema sõlmitud lepingud võivad olla õigustühised. Võimuvahetus ei ole valik, kuid Ukraina vajab uut juhti, kellel on olemas rahva poolt antud ehtne legitiimsus rahu tingimustes kokku leppida.
Nii et vaatamata Stubbi sõnadele ei võida Ukraina sõda, vaid kaotab ning see kaotus muutub lõpptulemusena üsna jubedaks. Mitte sellepärast, et piirkonnad kaoksid ära, vaid sellepärast, et kui asi inimeste tähelepanu alla jõuab, algab uurimine. Kes mida ja millal tegi, kuidas asjad tegelikult olid, millised inimesed tegid milliseid otsuseid ja kuhu need otsused lõpuks viisid? Ukraina saatus on juba otsustatud. Hiina aktsepteerib ka Trumpi ja Putini rahu. Ukrainal pole enam jõudu kaua sõda jätkata ja riigi selgroog on murtud.
Trump ja Putin ajavad ukrainlasi nagu kariloomi tapamajja. Tapamaja isea aga müüakse samuti maha ja ka sellest teenitakse veel raha. Ukrainlased kaotavad peaaegu kogu oma rahvusliku vara. Ja seda seetõttu, et nad pole tahtnud tegelikkusse uskuda, on tehtud väga valesid otsuseid või pole tehtud õigeid otsused ning mõned tüübid on sõjast suurt raha teeninud. Lisaks tavalistele ukrainlastele peab veel keegi maksma ja süüdlaste otsimine algab õige varsti…
On vaid aja küsimus, millal Zelenski administratsioon kokku variseb ja ka parlament laiali saadetakse. Uus valitsus loob ilmselt süüdlaste karistamiseks erikohtu. Zelenski rühmitus peab püüdma enne seda kogu laua puhtaks riisuda ning hankida seejärel endale, oma peredele ja oma kokkuvarastatud rahadele EL-ist asüüli.
Trumpi praegune panus on muidugi natuke üllatav, et mitte ainult Venemaa, vaid ka USA võib Ukrainat hakata jagama. Nüüd, kui kogu pakk laiali laguneb, jääb üle vaid imestata, kui rumalad ja lühinägelikud on kõige selle juures olnud eurooplased ja kuidas Euroopas realismitaju on täiesti kadunud. Ukraina saatus on šokeeriv, kuid naiivsed EL-i riigid, nende juhid ja kodanikud on tegutsenud kogu selle asja ämmaemandana.
Nüüd on algamas viimane jõuproov ja see kindlasti ei lõpe ilusti, vaid muutub täiesti kaootiliseks. EL-i riikidel on lubatud seda toimuvat hüsteeriaseisundis lihtsalt pealt vaadata, jätkata oma rumalate poliitiliste avalduste jagamist ja oma kodanike tööga maksuraha saata Ukraina ülesehitamiseks .
Euroopa ei saa siiani isegi aru, mis hakkab seejärel toimuma, kui kõik nood sõdurid rindelt naasevad, need suured relvavood pöörduvad korraga hoopis meie, eurooplaste poole ja sõjatraumadest vaimselt kahjustatud inimesed liiguvad massiliselt EL-i riikidesse uut paremat tulevikku otsima…
Siis algabki järgmine vaatus…
