✅ Mati Sepp :

Vajame toimivat energiaplaani, looduse hoidmise plaani ja kõige enam tarka valitsust.

Kõige alustuseks on mul palve Eesti valitsusele – palun ärge mõnitage Eestimaa inimesi! Me pole uhhuud või kõigevastased – me oleme selle riigi kodanikud, me oleme üks rahvas, ärge seda oma energia suurushullustuses unustage. Tuulepargid ei koosne ainult infrahelist, aga sellele küsimusele tuleb leida lõplik lahendus, ärgem visakem seda nagu kuuma kartulit käest kätte.

Terviseamet: „Infraheli tõendatult ohtlik tase on alates 100-120 dB. Tuulikute vahetus läheduses mõõdetud infraheli tasemed jäävad vahemikku 60-70 dB, mis on madalam kui paljud muud igapäevased allikad. Uuema tehnoloogiaga tuulikute infraheli tase võib tuuliku vahetus läheduses jääda isegi alla 50 dB. Võrdluseks võib tuua lainete tekitatud infraheli rannas, mis jääb 75 dB juurde või 100 km/h liikuva auto, mille vastu põrkav tuul tekitab umbes 100 dB juurde jäävat infraheli.

Siiski vajab põhjalikumat uurimist, milline on mõju inimesele, kes puutub pikemaajaliselt kokku madalama intensiivsusega infraheliga.“

Terviseamet annab väga selge vastuse, mida on vaja teha selle infraheli küsimusega – tuleb uurida, mis on inimestele pikaaegne mõju. Nüüd lgp rahandusminister, kui kopsud on tühjaks lärmatud rahva peale, siis leidke palun raha Terviseameti jaoks ja saame asjad selgemaks. Antud uuring kestaks umbes 2 aastat, et mida kiiremini rahandusministeerium rahalised vahendid leiab, seda kiiremini saame ka üldpildi selgemaks. Kui valitsus leiab, et Terviseamet sõitku metsa seenele oma uurimistega, siis mina soovitan Eesti riigi valitsusjuhtidel toolilt püsti tõusta, võtta mopp kätte ja minna „koristajaks“, sest seda jama, mis juba kokku on keeranud, on ikka palju vaja koristada!

Tuulepargid ei ole ainult infraheli

Tuugenitel on väga laiahaardeline mõju kogu meie looduskeskkonnale, inimeste ruumitajule, tavaelu mõjutav tegurid, isegi poliitikani välja. Tuulepargid on toonud esile meie hetke valitsuse nõrkused ja opositsiooni oskuse rahvast enda taha koondada. Pean tunnistama, et iga kord, kui peaminister tuuleparkide koha pealt sõna võtab, suureneb ilmselt opositsiooni toetus ühiskonnas märgatavalt.

Looduskeskkonnale tehtav kahju vajab adekvaatseid hinnanguid, alustame sellest, kui palju läheb maksma tuuleparkide rajamisega kaasnev ökoloogiline kahju. Tänapäeval on kliimaministeeriumil olemas võimalused see kahju välja arvutada. Siiani pole ma kuulnud ei ühegi ajalehe ega poliitiku või teadlase suust küsimust, kas seda peaks arvutama! Usun, et igal Eestimaa kodanikul on õigus teada, mille nad endale saavad ja millise hinnaga.

Teiseks peab iga inimene teada saama, kui palju tema kinnisvara väärtus langeb vallas, kuhu tuugenid püsti pannakse ja siingi oleks abiks korralik IT-lahendus, mis näitaks talle graafiliselt ära, kui suur oleks tema võit tuuleparkidest ja kui suur on hinnanguline kaotus majanduslikult. See aitaks inimestel saada selgust kaasnevatest riskidest ja kasuteguritest. Näiteks, kui tehakse 260 meetri kõrguste tuugenitega park ja kui elad sellest kaugemal kui 3 km, siis kodaniku „rõõmuks“ jääb elektriarveid tasuda ja vaadata, kuidas kinnisvara väärtus kokku kukub, sest tuugenitel ja sellega kaasneval võrgustikul on paratamatult visuaalne reostus, mis toob kaasa kinnisvara väärtuse vähenemise ja keegi seda kinni ei maksa maaomanikule.

Poliitikud, rohkem austust Eestimaa rahva suhtes

Võrdlemisi jahmatav oli lugeda artiklit: „Piret Hartman tuuleparkidest: kohalikud peavad tuulikutest rohkem võitma! Suurendame neile antavat tasu“. Ma saan aru, et Toompeal on arusaam, et kui teatud eestlastele anda sandikopikaid tuuleparkidega kaasas käivatest miljarditest, siis inimesed on kohe poliitikute arust rahul ja lõpetavad mässu. Kommunikatsioonilt meenutab see olukord mulle seda, mida tegid valged inimesed omal ajal indiaanlastega. Ehk siis anti põliselanikele natukene andamit ja valge inimene sai vastu terve varanduse.

Rando, [14.02.25 08:53]
Lihtsalt Sotsiaaldemokraatidele märkuseks, sedasi teete asja veel hullemaks, kui juba on, sest see kõlab lihtsalt paljude jaoks riigi poolt pealesurutud alandusena. Kui algne plaan oli anda 1% ja nüüd, mil näete, et rahvas kaasa ei tule, annate 2% ning 98% rahast läheb lõpuks ikka suurde musta auku.Tuulepargid mõjutavad kõiki eestlasi otseselt või kaudselt. Austatud valitsuse ministrid, kuidas te seda küll saite unustada, et see tegevus puudutab kogu Eestimaa rahvast? Minu jaoks on täiesti hämmastav, et valitsus pole siiani mõistnud, et tuulepargid mõjutavad kogu Eestimaa elanikkonda! Elab inimene Tallinnas, Peipsi järve kaldal või otse tuulepargi mõjualas, on ta ikkagi ühte või teisipidi seotud tuuleparkide mõjuga ja tagatipuks lätlased ja leedukad on ka mõjutatud meie energiatööstuse otsustest. Valituses retoorika, et mõju on ainult 2 või 3 km kaugusele jäävatele elanikele, on lihtsalt naeruväärne!

Pole tuult, pole elektrit

Tuulepargi üks suurim probleem on see, et kui tuult pole, siis ei tooda nad ka elektrit. Hetkel Eestis olevad tuulikud seisavad, mis tähendab, et elektrit saame fossiilsetest kütustest ja naaberriikidest, nii kahjuks on ka tulevikus. See osa on mind kõige enam jahmatanud, et kui osavalt on laveeritud inimestele juttu, et meie elekter hakkab tulema tuulest ja päikesest. Kui kogu Euroopa läheb ainult tuule ja päikeseenergiale üle ja sulgeme kõik teised juhitavad fossiilsed võimsused, siis ühe aastaga oleks kogu Euroopa piltlikult öeldes kivi ajas tagasi. Piisaks 2 nädalasest tuulevaiksest perioodist ja kõik, mida Euroopa on ehitanud, kukuks kokku. Ma isegi ei hakka kirjeldama, mis õudused kaasneks sellega, kui me hetkel prooviks ainult tuulega hakkama saada. Igaüks fantaseerib ise, mida tähendaks elada 2 nädalat ilma elektrita ja seda keset talve.

Kuna tuuleenergia ei saa lähima paarikümne aasta jooksul kuidagi asendada meie elektri võimekust 100% ulatuses, siis oleme piltlikult öeldes sundolukorras. Me vajame juhitavaid võimsusi, mis on nii öelda kliimavaenulikud ja mida nimetame „pahaks elektriks”. Hetkel on see põlevkivi, mis augud täidab, aga tulevikus saab olema see gaas ja ilmselt tuumajaam. Ma küll kõnelen aukude täitmisest, aga kui loogiline on, et rajatav tuumajaam töötaks ainult siis, kui tuult pole? Tuumajaama ei saa nipsust välja lülitada ja sisse tagasi klõpsida. Tuumajaam huugaks aastaringselt, samas on meil kõrval tohutu tuulepargi tööstus. Minu jaoks tähendab see ausalt öeldes pettust, kuna rajaksime tohutu elektrivõrgustiku, mis ületab mitmekordselt meie riigi tarbimise vajadused ja siis valitsus ütleb noh, mis teha, müüme välismaale maha.

Põlevkivi kaevandatakse ka edaspidi, selles pole kahtlustki ja küll kaalutakse seda püssirohu valmistamiseks kasutada kuni muu keemiatootmiseni välja. See arusaam, et tuulepargid lõpetavad põlevkivi kaevanduse, on ka väga ekslik arusaam. Põlevkivi põletamise vahetavad välja gaasijaamad ja arvatavasti tuumajaam, aga kaevandamine on täiesti teine ooper selles poliitmängus.

Kas täielik ei tuuleparkidele?

Tuuleparkidel on oma koht Eesti elektrivõrgus, aga need ei saa olla peaaegu 300 meetrised gigandid, mis ainuüksi visuaalselt reostavad Eestimaa loodusmaastiku. Me vajame arukat ja läbimõeldud elektrisüsteemi, mis on meie rahvale vastuvõetav ja mille mõjud looduskeskkonnale oleks võimalikult tagasihoidlikud. Arusaam, et teeme kõige suuremad ja nii palju kui pank laenu annab, ei ole siin riigis asjakohane viis tuuletööstust rajada. Hetke süsteem tuleb pausile panna ja välja tuleb töötada toimiv energiaplaan, mis kätkeb endas ka looduse hoidmist.

Ma ei saa aru, miks me päästame kliimat paberil, kui me oma keskkonna seejuures maatasa teeme? Ma pole otseselt kunagi olnud metsa majandamise või tuuleenergia vastu, aga sellistel viisidel nende läbiviimine on minule vastuvõetamatu. Loodan, et peaminister võtab „mopi“ kätte ja pühib oma kokkukeeratud prahi kokku, viib taaskasutuskeskusesse ja loob sellest jäänuk produktist midagi tänuväärset siinsele rahvale ja loodusele!

Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust