Me ei räägi siin vaid ühest tuulikust. Või isegi kümnest.
Me räägime kümnetest ja sadadest Tallinna teletorni mõõtu hiiglastest, kes tõusevad üles Eestimaa põldudele ja metsaservadele nagu vaiksed valvurid – mitte kaitsma, vaid valitsema.

Need terasest tornid ei tule üksikult. Nad tulevad parvedena, ridade kaupa, muutes terveid maastikke tundmatuseni.

Kujutage ette last, kes kasvab üles maailmas, kus horisont ei lõpe enam pehmete metsaservade ja loojangu kullakuma taga.

Selle asemel näeb ta aknast lõputut rivi pöörlevaid labasid, mille monotoonne sumin kõlab ööd ja päevad, segades ära selle vaevumärgatava vaikuse, mida looduses alati on olnud.
Ta ei tea, mis tunne on seista keset põldu ja kuulata vaid tuule sosinat kõrrepõõsas. See maailm jääb talle tundmatuks.

Kujutage ette vanemat, kes istub oma kodu verandale, et nautida õhtupäikest. See on tema hetk rahuks. Aga nüüd katkestab selle rahu tuulikute vilkuv vari, mis rullub üle tema aia, üle tema lapse näo, üle tema mälestuste sellest kodust. Müra ei ole vali, aga see on katkematu. See tungib naha alla, südamesse, hinge. See on müra, mis meenutab iga hetk, et midagi on kadunud.

Aga see ei puuduta ainult inimesi.
Kujutage ette lindu, kes rändab tuhandeid kilomeetreid, lootes leida tuttava niidu, turvalise puulatva. Aga seal, kus kunagi oli avar taevas, on nüüd pöörlevad teraslabad.
Tuulikud ei anna märku, nad lihtsalt ootavad. Ja siis – üks vale lend, üks eksimus – ja lind kaob. Üks elu vähem.
Kotkad, toonekured, pääsukesed – linnud, kes on osa meie rahvuslikust identiteedist – nad kaovad, vaikselt, märkamatult.
Mõelge metsaloomadele, kelle rändeteed lõigatakse katki.

Kitsed, rebased, metssead, karud – nad ei küsi, kuhu nad tohivad minna. Nad liiguvad instinktiivselt, kuni ees seisab betoonist alus, mida varem ei olnud.
Nad pöörduvad tagasi, ekslevad, kaotavad oma teed. Mets ei ole enam nende kodu.

Ja mis juhtub kogukonnaga?
Naabrid, kes varem istusid koos suvisel grilliõhtul, jagasid aiamaalt kurke ja tomateid, räägivad nüüd vaikselt, pilgud maas. Sest mida sa ütled, kui sõber on „poolt“, aga sina „vastu“?
Usaldus mureneb.
Sõprus praguneb.

Kogukonnad ei lagune äkitselt. Nad lagunevad vaikselt – nagu vana laud, mis on aastate jooksul vihma käes pehkinud, kuni ühel päeval vajub läbi. Mitte järsult, vaid parandamatult.

Me kaotame rohkem kui maastiku.
Me kaotame tunde, et see on kodu.
Me kaotame vaikuse, mis ei olnud kunagi tühjus, vaid täis elu: linnulaulu, tuules kahisevaid lehti, kauguses haukuvat koera.
Me kaotame metsaloomad, kes olid siin enne meid.
Me kaotame kogukonna, mis kunagi oli lihtsalt… koos.
Ja mis kõige hullem – me ei saa sellest aru enne, kui on juba hilja.

Sest siis on jäänud vaid vaikus.
Mitte see rahustav vaikus, vaid vaikus, mis on tekkinud kaotuse tõttu ……