Kõver ajalugu

Ajalugu – lugu ajast.
Just nimelt lugu, sest tuginedes arterfaktidele, on see arheoloogide ja muude asjaosaliste poolt kokku pandud kuvand möödunud sündmustest. Arheoloogid tegid ja teevad seda sama, mida meiegi, püüdes suure pildi nägemiseks info kildudest puslet kokku panna. Nagu te teate, õnnestub see üpris kehvasti, sest fakte on vähem kui arvamusi ja arvamustele tuginev lugu ei oma tõepõhja. Seistes tudisevatel jalgadel, kukub taoline ajalugu varem või hiljem kokku, kuniks leitaks uus tükk puslest, mis omakorda kogu pildi ümber joonistab. Tavakasutaja tugineb kooli või meedia faktoloogiale – üksikud kaevurid saavad aru, et ajaloos on mingid lüngad, mis kuidagi üldisesse pilti ei sobitu. Õigem oleks ütelda, et tekib hoopis teine maastik ajaloost, mida me kooliõpikutest ja mujalt magazinidest teame. Ma ei väida, et sõltumatud ajaloo kaevurid on õigel teel. Elame ju illusioonis, mille me suuresti ise oma mõttemeelega kujundanud oleme. Seega, võimalik, et meil kõigil on erinev ajaloo käsitlus.
Ööd pole magamiseks. Perioodiliselt jookseb mulle sisse info, mida ma proovin enda jaoks lahti mõtestada. Näiteks, üleeile öösel, tuli märksõnaga „pronksi aeg”. Rabasin sellest kinni ja hakkasin mõtisklema – kui ammu see ikka oli!. Ja kuidas tolle aja inimesed oskasid toota pronksi, et nendest igasuguseid asju valmistada. Eks selle teema üle on omajagu spekuleeritud ja ka teooriaid loodud – kuidas see tegelikult kõik olla võis. Seetõttu, proovin seda teemat natuke teise nurga alt vaadelda. Eile kaevusin selle teemalisse materjali – oli kahtlejaid ja ka neid, kes ajaloo käsitluses ei kahelnud. Peamine, mille üle vaidlus toimus oli, kas enne oli raua- ja pärast pronksi aeg või oli see vastupidi. Mõttetu vaidlus, sest see ei vii kuhugi. Kõik, kes vähegi metallurgiast jagavad, peaksid teadma, et vask ja tina, millest sulatakse pronksi, ei vedele maas, vaid seda tuleb kaevandada. Vasemaak asub kohati kuni kahe kilomeetri sügavusel. Sulamise temperatuur on 1085 kraadi. Seega selleks, et valmistada pronksist esemeid, oli vaja kõige pealt tooraine maa seest kätte saada. Sain teada, et 3000 aastat enne meie aega, oli tsivilisatsioon, mis oli üpris nutikas, et kõike seda teha. Peamine oli aga see, et nende nutikus seisnes tulekivi kasutamises kõikides maa pealsetes ja maa alustes töödes. Kas te kujutate ette kuidas inimene kivist kirkaga kaevandusi uuristas? Minu aju seda ei suuda.
Oletame, et maak vedeles maapinnal avatud kujul, siis tekib mul taas mitmeid küsimusi:” Kust tekis mõte hakata kaevandama maaki?” ”Kust tolle aja inimene teadis, missugune see õige maak on?” Palju teist üldse oma teadmiste juures on võimelised eristama ühte maaki teisest? Kullast ma ei räägi, see on ainuke metall, mille inimene on võimeline eksimatult ära tundma. Seega, selleks, et jõuda tootmisprotsessini, oli vaja kätte saada maak, kuid tehnoloogiat, nagu meie seda tunneme, tol ajal polnud. Võime oletada, et vajalik maak kaevandati kellegi poolt, inimestele anti tehnoloogia, näidati ette mida sellest teha ja kuidas. Umbes nagu tööõpetuse tunnis, kus poisid õpivad valmistama igasuguseid asju. Rauaga on asjad veel keerulisemad, sest rauamaagi sulamise temperatuur on üle 2000 kraadi. Seega kogu pronksi ja raua ajastu on ajalisest kontekstist võetuna, üks suur häma. Kui me lähtume ajaloo ajaskaalast, siis need inimesed, kes tol ajal elasid, pidid toimetama kellegi juhendamise all või polnud nad sellised inimesed nagu meie. Ja meie aja lugu tekkis alles mõnisada aastat tagasi.
Ma tean, et see mida ma räägin, et väga raskesti seeditav, sest see lammutab meile ette antud teadmisi ajaloost, millega me rõõmsalt koos elanud oleme. Olen hetkel ühe raamatu lugemises. Autor on üks Davose juhtfiguure – Yval Noah Harrary. Jah just see sama, kes soovib inimaju häkkida. Ta on ajaloolane, kes tugineb evolutsiooni teooriale. Tema teoorias on nii palju auke nagu emmentali juustus! Nimelt, ta välistab igasuguse välise sekkumise võimalust inimese arengusse.

Mina aga väidan, et ilma välise sekkumiseta jookseks inimene siiamaani nahkades ja odadega ringi. Ilmne tõestus sellele on kuskil Amazonase metsades elavad üksikud isoleeritud aborigeensed suguharud. Miks nemad ei evolutsioneerunud, ega muutunud meiesugusteks „tsiviliseeritud” inimesteks, kes lammutavad oma täitmatus ahnuses planeeti? Seega, inimese evolutsiooni võib visata prügikasti, nagu Harary Jumala viskas. Jah, just nimelt nii ta raamatus kirjutabki!
Euroopa oma 17-18ndast sajandist pärit kultuuri mälestusmärkidega suudab üllatada ainult mõtlevat inimest, sest mõtlev inimene esitab küsimusi, kuidas ja kelle poolt oli see kõik ehitatud. Peamine küsimus on aga see, miks me siiani seda ilu ei loo, vaid teeme näotuid betoonist ja rauast kõrghooneid. Ainult esteetikast kauge inimene võib neis miljonites helendavates hoonetes ilu näha ja pidada neid inimkonna saavutuseks. Minu silmis ei ole kõrghoone midagi muud, kui inimese püüd lähendada oma maine keha taevale, lähemale Jumalale. Paraku, see pole võimalik – Ikarus tahtis ka lennata, kuid tulemuseks oli kõrvetatud tiivad ja taasühinemine maaga.
17-ndal sajandil oli 90% populatsioonist hõivatud põllumajandusega! Esitan kohe siia küsimuse, kui enamus olid põllumehed, siis kes olid need, kes sõjas käisid ja relva kandsid? Külvamine ja saagi koristamine ei ole sama, mis mõõgaga põllul peade niitmine. Sõdimine vajas oskust! Ka omas see täiesti erinevat moraal-eetilist sisu! Ja, mis peamine sõda kandis hoopis teist eesmärki, kus loomine asendus lammutamisega. Just nagu see praegu toimub.
Kui vaadata meile teadaolevat lähi ajalugu, siis alles tööstus revolutsiooni algus 1760ndatel, tõi meile tehnoloogiad, et arendada välja masinaid ja ehitada tehaseid. Masinad ja tehased vajasid rauda, metalle, mida oli vaja kaevandada. Aga kui masinaid polnud, siis millega saadi kätte maak, et sellest sulatada toorme, et ehitada seadmed. Võib olla ma tõesti teen ennast lolliks antud aruteluga ja asi on tunduvalt lihtsam, kuid masinate ja tehaste ehitamisega, läks elu planeedil korralikult lappama. 18-ndal sajandil kukkus põllumajandusega seotud inimeste osakaal 64% peale. Nüüd on see % – 38. Veel üks sajand ja te mõistate, et 100 aasta pärast ei suuda põllumehed rahvast ära toita!!! Seepärast „suured isad” on võtnud, „omast arust”, suuna rahvastiku vähendamisele ja selle tuunimisele.
Vaadates seda lugu, siis teadmised, mida meile ajaloost esitatakse, meenutavad kangesti programmi ehk ette antud mälestusi, et see nii oli. Siinkohal hakkab minu aju konkreetselt tõrkuma, sest taas kummastub mulle, et me oleks justkui osatäitjad kellegi loodud mängus. Teate küll neid strateegia mänge nagu World of Empires! Iihtsalt see mäng on toodud koos elusate inimestega avatud platsile – planeedile Maa,. See, kes selle mängu on loonud, seisab kõrgemal kui keegi siin planeedil olev surelik. Tema ütleb, millal mäng läbi saab. Tema juhib absoluutselt kõiki mängunuppe laual ja kui me võrdleme eelmiste aegade lugudega, siis hakkab ka meie aeg otsa saama. Uus mäng on loomisel. See toimub praeguste mängijate kätega! Uues mängus on uus tehnoloogia, uued „inimesed” ja näod, kellele on samamoodi nagu meile, programmeeritud mälestused ajaloost. Täpselt samamoodi hakkavad ka nad välja kaevama meie aja artefakte ja panema kokku puslet – kuidas me elasime.
Aga meid, sellisel kujul nagu me oleme, ei saa enam olema.
Minu teooria ei seleta muidugi asjaolu, kuidas on mängulauale jäänud sellised rariteedid nagu junglis elavad aborigeenid. Ehk on nad meile meenutuseks, kes me olime enne kui meile tehnoloogia mängimiseks kätte anti 🙂 Ja pemine küsimus on selles, mitu pronksi ja rauaaega on “ajaloos”, kokku olnud?

Võite küsida, mida selle teadmisega nüüd peale hakata. Ega peagi midagi otseselt tegema hakkama, sest varem või hiljem väljume mängust ikka jalad ees. Kuid, sünni ja surma vahele mahub olemine, mida me kutsume eluks. Ja kuskil selles olemises on ka väga palju kasulikku ja head! Muidugi, see hea oleneb inimesest endast, mis nurga alt ta elu võtab ja kuidas ta sellesse suhtub. Kas ta aktsepteerib ennast sellel mängulaual olevat nupuna, kel on vaba tahe või on ta lihtsalt malend, kes laseb ennast teistel samasugustel juhtida. Viimasel juhul pole inime selles elus enda saatuse sepp – võimalik, et järgmises läheb paremini. Kõigile on ette antud programm, mingid raamid, kuid vaba tahte olemasolu, annab meile võimaluse juhtida enda elu. Olla nn autonoomses olemises. Mida suurema autonoomsuse me saavutame, seda suurem on võimalus elu väljaspool ette antud programmi. Ehk ongi see tegelikult eesmärk – jõuda sinna, kus sina juhid mängu ja kirjutad ise oma ajaloo?!