Üle-Eestiline tuulikute püstitamise teema ei ole lihtne energeetika-sektori küsimus ja “taastuvale energiale üleminek”. See kõneleb millestki palju suuremast – meie ajastu sügavamatest valikutest, suundadest ja püüdlustest. Millise ühiskonna me ehitame? Kelle huvides? Mille põhjal? Ja mis hinnaga? Eksperimentaalsete meretuulikute massiline rajamine maapiirkondadesse viitab sellele, et meie riik võtab vastu otsuseid, mille mõju ja ulatus pole täielikult teadvustatud.
Elame jätkuvalt maailmas, kus tarbimine, majanduslikud numbrid ja masstootmine on juhtivad jõud. Selle asemel, et pöörduda jätkusuutlikuma ja kohaliku majandusmudeli juurde, ehitatakse vanale süsteemile juurde uusi korruseid, jättes põhistruktuur muutmata. Kui vundamendis on mõra sees ja maja vajub, siis uue krohvi ja lillelise tapeedi panek ei muuda pikas plaanis midagi, kuid lühiajaliselt tekitab hea tunde ja petab enamus rahvast ära.
Tuugenite saaga on suurem kui võiks arvata. See on rohkem kui lihtsalt asjaolu, et meil on vaja (taastuv)energiat toota. St, võitlus/ vaidlus pole ainult selles mis mõõdus, mahus ja viisil tuulikuid paigutada. See hõlmab näiteks teaduse nüansirohkust, seda kuidas mõistame inimest ja loodust, kuidas me kommunikeerime ja leiame ühist keelt, kuidas meie ühiskond peaks tegelikult organiseeruma.
Lahendus ja tõeline arusaam mis toimub nõuab astumist praegustest piiridest välja. Meil on vaja hõlmata oma mõistuses rohkem kui oleme harjunud.
Lahendades ühte probleemi, mis paberil võib tunduda hea, kaevame end veelgi rohkem auku. Seda ei pruugi bürokraatia rägastikust näha, ent igaüks kes pühendub, näeb süvatrendi. See pole lihtsalt energiasektori vältimatu projekt – vaid peegeldab suunda, kuhu riik oma tulevikuvisiooniga liigub. Kahjuks on see tulevik vastuolus sellega, mida inimkond tõeliselt peaks tegema, et vältida suuremat ühiskondlikku kokku-varisemist…..Loe edasi
