Me ei tea, kuidas seda uut maailma nimetama hakatakse, kuna kogu süsteem läbib väga suuri transformatsioone. Võimalik, et formatsioon nimega riik kaob ja selle asemele tekib midagi muud. Süsteem on kollapsi äärel – seda mitte märgata, pole lihtsalt võimalik. Muutub kõik, valitsus, kord, rahvas, inimesed. Need, kes ei suuda muutustega kaasas käia, kohaneda, võtta uuest vajalik ja jättes maha ebavajalik, on määratud maha jääma. Me ei saa vana ballasti kaasas kandes uude kohta üle minna. Nii nagu me surres oma keha maha jätame, nii peaks olema kõrvale heidetud kõik see, mis meid enam ei teeni – inimesed, töö, suhted jne. Tegelikult, lahkuvad nad meie elust ise, sest koos teadlikkusega kaovad meie kõrvalt kõik, kes meie olemisega enam ei harmoneeru. Meil ei ole enam ühiseid huve, meie vestlusteemad ei kattu. Me oleme üksteisele ebahuvitavad – oleme kasvanud lahku, ega puutu ka päriselus enam kokku ja seega me elu kulgeb erinevates reaalsustes. Nende asemele aga tulevad uued inimesed ja koos nendega ka uued kogemused ning sündmused.
Eemaldudes vanast ja lastes lahti minevikust, oleme koormast vabad ning valmis kogema enda jaoks täiesti uut elu. Me saame selle omaks võtta kui me teame, kes me oleme. Ja see teadmine annabki jõu edasiliikumiseks ja avab väe reaalsuse loomisele, milles me tunneme ennast õnnelikuna, rahuldatuna. Kas pole see meie kõigi ühine eesmärk elades siin planeedil – olla „LIHTSALT” õnnelik. Õnnelik saab olla lihtsalt, ehk kergelt. Kuid võib olla ka lihtsalt õnnelik, kus lihtsalt tähendab eelkõige olemist armastuses, lahkuses, vaos olemises, kannatlikkuses jne.
Õnnelik, võib olla ka nii, et õnnetunne transformeerub loomise energiaks ning muudab ümbritsevat maailma. Tundub, et olla lihtsalt õnnelik on nii kerge, kuid ometigi on see väga paljudele kättesaamatu seisund.
Õnnelik olemine ei tähenda, et meie elus mitte midagi halba ei juhtu. Elu ei toimi selliselt. Selleks, et me aru saaks, mis on hea, peame kogema ka halba. Neid kõrvutades ja analüüsides jõuame teadmisele, missugune elu meile kestvat rahulolu peaks tooma. Lähtudes meie sisemisest õnne tundest on selged ka sammud, mida me selle seisundi loomiseks peame tegema. Me saame valida sellise tee, kus me kogeme rohkem õnne kui õnnetust – see kõik on meie enda kätes. Näete kui tugevad me oleme! Meie tugevus seisneb teadlikkuses hinge olemasolust ja see aitab kohaneda tuleviku maailmaga, sest need, kes on tugevad, on ühtlasi ka kohanemise võimelised. Kuid selleks tuleb olla üks tervik, keha ja hingega!…

Algus vol 3

Need, kes Maailma jagamisest aru ei saa, on meie silmis kas rumalad või magavad. Sellega seoses meenub kohe klaaskirstus printsi ootav kaunitar. Printsess vajas äratust just nagu inimesed, kelle süda on lukus. Kuid, vaadates kõrvalt, missuguse stoilise rahuga „magav rahvas” elu nurisemata naudib, siis tabasin ennast mõttelt, et nad ei vajagi äratust. Nad on oma eluga täiesti rahul. Neis on tunduvalt rohkem rahu kui meis, kes me iga süsteemis toimuva muutuse peale tagajalgele tõuseme. Nende mõttemaailm on välja lülitunud ja nad toimivad ette antud programmi raames. Tundub, et täiesti edukalt, sest kuidas muidu on võimalik kõigi nende uuendustega rõõmsalt kaasas käia. Programmil on muidugi puudujääke – see ei ole püsiv. Seda saab, kas kustutada või ümber kirjutada. Nii, kui leidub uus programmeerija, vahetab mass kummardamise objekti ja subjekti. Mass ei taha oma mõistust ise kontrollida, seetõttu tehakse seda väljastpoolt ja see toob endaga kaasa hulga probleeme. Kui programm on aegunud ja uuendused on tegemata, on mass võimeline endast välja paiskama emotsioone viha ja kättemaksu näol, tuues kaasa kannatusi ja vägivalda, mida viimased 100 aastat ilmekalt ka tõestanud on. Need, kes juhivad masse, pole võimelised inimesi programmeerima armastuse lainele, kuna see pole seotud kehalise naudingu või heaoluga. Seega, näevad nad ainukese võimalusena inimese tuunimist selliselt, et see muutuks emotsioonide vabaks, tundetuks, kuulekaks masinaks, kes ei tunne nälga, janu, ega sigi.
Kui me vaatame riiki, milles me elame ja tervet maailma tervikuna, kuhu suunda see protsess veereb, siis tundub üpris võimatu ülesanne kohaneda millegiga, mis tundub meile esmapilgul võõras. Seetõttu on üpris inimlik olla ebakindel eelseisva suhtes.
Võimalik, et me ei näe enda kohta nende muudatuste keskel, sest kujutame ennast seal kehana, mitte hingena. Valu, mida me seoses eelseisvaga tunneme, on seotud võimalike puudustega, mis võivad tabada meie keha – nälg, külm, pimedus, haigused jne., sest olime aastakümneid programmeeritud heaolu lainele. Heaolust ilmajäämine tekitab meis ebamugavustunde ja see on täiesti normaalne nähtus. Kui me vaatame loodusesse, siis kõik aastad pole vennad. Seega, halbadel aegadel jäävad ellu need, kes suudavad kasinuses raske perioodi üle elada. Sama teema on ju ka inimesega, kuid meil on teatud eelis – me suudame luua endale ise sellise keskkonna, kus meil on võimalik raske periood turvaliselt üle elada. Seda muidugi juhul, kui on olemas kaks tervet kätt, jalga ja töötav aju, mis annavad võimekuse hakkama saada igal pool ja kõigega. Inimese mõtlemisorgan annab võime luua midagi, näiliselt ei millestki. See on omane loojatele. Tunnetades sidet loojaga, ei peaks me tundma hirmu ega ebakindlust, vaid kinnitama endale iga päev – mis iganes ka ei juhtuks, me saame hakkama!
Me ei tea veel, kuidas ja mis kujul me uude maailma sobituma hakkame. See on võõras, täis tehnoloogiat, mille inimkond on valinud oma arengu teeks. Tuletage meelde eelmise sajandi algust, kus auto loomine muutis maailma ja paljud hobuveokite juhid jäid ilma oma igapäevasest leivast. Kas nad said vastu seista auto tulemisele ja sellega koos tekkinud muutustele maailmas?. Kõik, mida nad teha said, oli pöörata esialgne kahju enda kasuks. Ja see ongi kohanemine.
Me püüame protesteerida kõigele sellele, mis hävitab meie elukeskkonda ja see on ka õige, kuid meie võimuses ei ole võimalik ära hoida kõike planeeritut, kuna see on juba olemas. Seepärast ma räägin kohanemisest. Me teame ääretult vähe ja meile teadaolev on vaid jäämäe tipp. Küüliku urg on nii sügav, et ma kahtlen, kas eksisteerib kedagi sel planeedil, kes teab, mis selle uru põhjas asub.