Kohanemine ei tähenda, et me peame leppima meie elukeskkonda hävitava tehnoloogia juurutamisega, mis ohustab inimese kui liigi säilimist, sest keskkonna hävimisel, hävib ka liik ja selle asemel tuleb ilmselgelt midagi midagi uut. See on juba stsenaariumisse sisse planeeritud! Tehnoloogia areng toetab meie elulisust, kuid teiselt poolt hävitab meie elukeskkonda. Muutunud keskkond eeldab aga hoopis uue liigi olemasolu, mis ei pruugi olla inimene vaid inimese laadne olevus. Kas, mil määral ja kuna see juhtub, sõltub aga meist. Kui me jätkame vanaviisi, eitades hinge ja Looja olemasolu, anname vabatahtlikult ohjad nende kätte, kes tahavad maailma omanäoliseks muuta.
Need, kes seda teevad on Jumala salgajad, kuna pole teaduslikku tõestus tema olemasolust. Mugav seisukoht, eks ole – kui puudub teaduslik tõestus, siis järelikult ei eksisteeri.
Meie mõistus evolutsioneerus tänu sellele, et me jätsime koha tundmatule, seletamatule, müstikale, sest me usume üleloomulikesse jõududesse. Mitte, et ma eitaks teaduse panust, kuid 21 sajandisse on toonud meid USK, mitte teadus! Ärgem ajagem usku segi religiooniga, mis kiusas taga kõiki, nii teadusmehi kui müstikuid. Kuid religioon nimega TEADUS on samasugune ideoloogia, mida me kõik oma nahal tänapäeval kogeda võime. Tänu „teadusele” olemegi otsapidi ajastus, kus inimeseks olemine on muutunud väljakutseks!
Pole enam saladus, et teadus on sajandeid teeninud valitsuste huve. Teaduse saavutustest on rahva heaolusse poetatud vaid puru, võrreldes tehnoloogiatega, mis on arendatud seda sama rahvast tapma. Kas see pole kummaline, et enesele teadmata, finantseerib inimene enda aeglast elimineerimist? Kas see ongi meie elumõte – olla iseenda hävitusmehhanismiks ja samal ajal toita kedagi oma elu energiaga? Või on meil siiski mingi muu määratlus? Ilmselt on ja iga ühe jaoks on see erinev. Meil kõigil on erinevad eesmärgid, kuid üks asi on kindel – Me peame sinna jõudma armastuses olles ja üksteise toel. Armastus on ülim jõud, mida ei saa keegi programmeerida, see on meis algallikana. See on jõud, mis aitab ületada kõik raskused. Aitab olla mina isena, vältida silmakirjalikkust. Kui me oleme ausad iseenda suhtes, siis oleme seda ka teiste inimeste suhtes. Kui me armastame, siis me ei püüa meeldida teistele, ega soovi ka kedagi enda alla painutada, nõudes temalt mitte iseendaks olemist. Armastus on sügav tunnetus, millel pole kohta liigseteks impulsiivseteks emotsioonideks. Armastus ei tähenda üle voolamist, vaid tasakaalu välise ja sisemise maailma vahel – sisemist rahu kui väljas on torm. Armastus tähendab elu loomist, mitte selle hävitamist. See on enese jagamise protsess, mil anum ei tühjene kunagi.
Transformatsiooni protsessi maailmas ega ka meis, pole võimalik enam peatada. Meil pole enam tagasiteed, sest maha jääv reaalsus, on õudsem kui eesolev tundmatus. Seetõttu, ainuke võimalus on edasi minna, otse tormi keskmesse, vältida seal keerlevate objektidega kokku põrkamist ning peale tormi vaibumist, tulla sellest välja tugevamana kui kunagi enne. See on väljakutse! Ja ma olen kindel, me saame hakkama!