Kõik sündmused juhtuvad teatud põhjusega. Raputus, mis meie kodumaad praegu on tabamas, on selle paiga meeleheitlik energeetiline purse, mis võimaldab eesti inimestel terveneda ja pöörduda tagasi oma kultuuriruumi.
Kultuur ja aeg on seotud, sest me saame nii üht kui teist vaadelda protsessidest lähtuvalt. Nii üks kui teine koosnevad kihtidest. Aeg ei olegi ju tegelikult midagi muud kui möödunud sündmuste kiht kihiline salvestus. Kihid, mis sisaldavad möödunud sündmusi nimetatakse minevikuks. Sündmusi, mida veel pole tulevikuks. Võttes abiks aeg, mõistame, et iga hetk on minevik ja järgmine juba tulevik. Siit tulenevalt hakkame me mõistma kui oluline on elada olevikus, sest see ongi mineviku ja tuleviku võrrandi tulem. Elades siin, nüüd ja praegu, saame luua uudse kultuuri ruumi, lähtudes praeguses aja võrrandis olevatest muutujatest. Mitte üksi, ajaloost välja toodud muutuja ei sobitu tuleviku kultuuri ruumi vormindamise mudelisse. Tõukelavaks on meie praegune seis. Ajas toimuvad muutused on väga kiired ja küsimus on suuresti meie endi ellujäämises. Lugege uuesti ülal kirjutatud Aldous Huxley lauset: See, kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku! Seega kõik, mida me vajame, on kontrollida enda elu aspekte, oma isiklikus ajahetkes. See polegi nii võimatu kui esmapilgul näib. Kõik, mida tegema peame – elama oma elu! Mida rohkem inimesi seda teeb, seda suurem kontrollpakett oleviku üle rahval on. Oleviku ülene kontroll ainuisikulisel tasandil on juba käivitunud läbi esivanemate geneetilise mälu. See on ürgne kutse, mida igaüks peaks kuulma, et leida iseennast. Nagu näha, on seda kutset kuulda võetud, sest inimesed on oma juurte juurde tagasi pöördumas. Jah, esialgu on neid veel vähe, sest liiga suured on takistused mugavustsoonist väljumisel. Kuid inimesed õpivad taas seda, mis kunagi oli unustusse vajunud. Taas võetakse kasutusele vaaremade ja isade oskusi ja teadmisi. Me avastame kadunutud maailma, oma kultuurilist identiteeti, mis tegelikult, on kogu aeg meiega koos olnud, meie sees, meie geneetilises koodis!
Anna Looja meile armu!