Meie keha on meie bioloogiline skafander, mis annab meile võimaluse maailma tunnetada ja seda väikese lapse kombel tundma õppida. Laps on loomult uudishimulik. Ta roomab, käputab, kompab enda ümber mänguasju – ta õpib tundma elu. Kui laps jalgele tõuseb, avardub tema silmaring. Avaneb maailm, milles on lõpmatu valik eluteid. Ta teeb oma esimesed sammud ja ta avastab, et see on hea. Kuid, mingil hetkel hakkab hing kattuma justkui turvarüüga. Mida sügavamale ta sellesse maailma kurvidesse sukeldub, seda kindlama lukuga teadvuse hääl suletakse. Mida rohkem lukke sel ees, seda raksem on inimese elu siin ilmas. Suletud südamega inimene ei saa ELU teadvusega puudutada. Ta ei võta elu kui koolis olevat õppetundi, vaid kui karistust, kuigi täiskasvanu elu on samasugune elu ülikoolkool nagu väikelastel, kes alles õpivad maailma avastama. Selles suhtes on lapsed meist ees, sest nad oskavad asjadel minna lasta.
Meie teadvus saab areneda ainult läbi kogemuse, kuid täiskasvanu, kes on ennast sisemaailmast isoleerinud, ei saa kogemusest õppetundi, seega tema mõistus ei saa evolutsioneeruda. Seepärast ei olegi meil enam arengut, sest me oleme jõudnud oma sisemaailma tupikusse.
Hirmu ees haiget saada, võtame meie ümber olevaid inimesi kui vaenlasi. Parim kaitse on rünnak! Selleks, et mitte haiget saada, püüame olla suured ja hirmuäratavad, just sellised nagu meie sisemaailm välja näeb. Pidev võitlusvalmidus on kahtlemata meie arengule piduriks. Nii nagu seda on ka enesesse kapseldumine. Mida kauem me sellises seisundis oleme, seda ebakindlamaks me muutume. Ebakindlus omakorda seab aga tõkkeid meie elutee kogemiseks. See on justkui suletud ring, millest välja on keeruline tulla.
Ehk oleks selles olukorras abiks tunnistada endale, et elu, mida ma elan, on minu enda looming, minu enda nägu ja tegu. See peegeldab minu enda olemust ja sisu. Kui ma näen elu inetuna, ehk olen ma ise samasugune inetu ja ma peaks selle inetusega enda sees tööd tegema? See, mida ma nii inetuks teistes pean, ehk on see ka minus endas olemas ja ma peane sellele tõtt otsa vaatama, ja tunnistama, et see nii on! Ja kui me lõpuks tunnistame iseendale, et meid ümbritsev maailm on meie olemise peegel, siis me ei saa enam anda hinnanguid välisele. Sest mõistes hukka välist maailma, mõistame me tegelikult hukka iseennast, mitte kedagi teist. Ja kas pole kummaline arvustada iseennast? Ja kui me saame sellest lõpuks aru, et kõike mida me teistes ja enda ümber vihkasime olime tegelikult me ise – sel hetkel avaneb esimene riiv meie hinge turviselt.
Siit algab pikk tee enese leidmiseni. Mõnel inimesel läheb kiiremini, mõnel aeglasemini ja on neidki, kes mõistavad et nad on hinge luku taha pannud. Kuid, olles süsteemist liiga sõltuvad, ei suuda nad ennast kunagi muuta. Nad on nõus oma isiklikku taaka igapäevaselt kaasas kandma, eelistades kergusele valu. See on nende valik, nende elu tee, millesse meil kõrvalseisjatena ei ole õigust sekkuda….