Lõpp-punkt vol 3 Ohvri identiteet

Sõda nõuab ohvreid. Ja neid on olnud alati palju. Massid liikusid ja liiguvad vabatahtlikult/sunniviisiliselt hakkliha masinasse, mõistmata tegelikult, miks nad seda teevad. Ainuke teadmine on – nii oli, on ja jääb, sest muid valikuid pole.
Juba 4 aastat kestab Eestis elu, mida võib näha vaid Hollywoodi ulmefilmides. Me elame justkui sektis, milles käib võitlus usklike ja uskmatute vahel. Pimedas usus, järgivad jüngrid oma juhti ja teevad kõike, mida neilt nõutakse. Kui tuleb kaljult alla astuda, siis nad teevad seda, sest see kõik on ju meie üldise „heaolu“ nimel.
Massiline jüngrite värbamine toimub sõnumite usaldamise läbi, mida levitavad „autoriteedid“. Telekast tulev süsteemne propaganda sisestab inimestele, et kõik, mis tehakse, on vajalik nende enda turvalisuse pärast. Keegi, kes teid ei tea, teab äkki, mis on kasulik teie tervisele ja teie turvalisusele. Ja selle kõige nimel tuleb tuua ohvreid. Parim ohvriand on inimene! Mida rohkem me ohverdame, seda hoolivamad me oleme. Nüüd oleme me jõudnud suurima inimeste ohvreid nõudva sündmuseni, milleks on sõda. Toome sõja Eestimaale, toome eesti rahva ohvriks tema enda päästmise nimel 😀 Kas hakkab kohale jõudma! Eestlane, sa pead surema selleks, et saada päästetud. 😀 See on enesetapjatest sekti loosung. Ainult, et lunastust selle surmaga ei kaasne. Te surete selleks, et keegi saaks elada!
Pole vahet kas te surete füüsiliselt või surete vaimselt, müües maha oma hing libaturvalisuse eest – tulemus on alati üks – ohverdamine. Ohverdus on kaotatud elu.
Eestlane on kogu aeg ohvri rollis ja sest ei näe muud valikut. Ohvriks olemist võimendab end millegiga sidumine. Enda isikustamine mingi nimetajaga või enese identifitseerimine – meie puhul on selleks nimetajaks rahvus – eestlane.
Aga mis teeb eestlasest eestlase?. Me taome endale rinda, eestlane olla on uhke ja hää, aga mida see reaalselt tähendab? Kas eestlane on see, kes on sündinud territooriumil nimega Eesti või on eestlane midagi enamat.? Kas eestlane on see, kellele meeldivad rahvuslikud mustrid ja laulukaare all laulmine ja tantsimine või on eestlane see, kes hoolib enda ümber olevast keskkonnast?. Ma püüdsin sellele küsimusele vastuse leida ja läbi analüüsi, tulin kummalisele tulemusele. Rahvuslik identiteet on eesti inimestele olnud viimased 120 aastat suureks probleemiks. See on olnud riikidevaheliseks tüliõunaks, see oli võimaluseks eesti inimese vaimseks ja füüsiliseks terroriks. Rahvuslik küsimus oli enesemääratlemisel olnud nii oluliseks, et see varjutas kõik muud, rahvast ühendavad võimalused. Rahvuslik enesemääramine oli see, mis sidus rahva üheks tervikuks, kuid samas tekitas ka väga suuri sisemisi ja välimisi hõõrumisi poliitilisel maastikul. Rahvuslikku identiteeti kasutati inimeste teadvusega manipuleerimisel selliselt, et võimule pürgijad said alati oma tahtmisi. Tihtipeale saavutati see rahva tunnete ja emotsioonidega mängimisel. See oli otsene rahva teadvusega manipuleerimine. Rahvas oli/on oma valitsuse ohver.
Nagu ikka, see mida ma praegu kirjutan on lihtsalt mõtisklus.
Võtame aluseks eelnevas postituses kirjeldatud eesti rahvuse kui sellise kadumise võimalikkuse. Mis juhtuks, kui eesti rahvust enam ei eksisteeri sellisel kujul nagu ta on. Meie riiki asustab 32% muid rahvaid ja nende kasv oli hüppeline iseäranis paaril viimasel aastal. On ilmselge, et Eestimaa kultuuriruumi ja rahvuslikku säilimist mõjutavad selles elav rahvas, olgu ta siis eestlane oma juurtelt või muu rahvuse esindaja. Kui muu rahvuste hulk peaks tõusma veel 20% võrra, mis on ilmselt globalistide tuleviku plaaniks, siis rahvuse säilimine muutub suureks küsimärgiks. Seda võimendavad ka eestlased ise, sest olgem ausad, Eestimaa tuleviku pärast on mures väga väike arv elanikkonnast. Seega, on vaid aja küsimus kui meid, rahvusena, kaugemas perspektiivis, enam ei eksisteeri. Selleks, et rahvus püsima jääks, peab selle esindaja teadma, mis tähendab tema jaoks eestlaseks olemine. Mis teda eestlaseks teeb. Kui seda teadmist pole, jääb „rahvus“ vaid sõnakõlksuks, kodakondsuseks isikut tõendavas dokumendis.
Siit tekibki küsimus, mille nimel kogu võitlus??!
Selleks, et riik tervikuna saaks funktsioneerida, peab selles elav rahvas olema omavahel ühendatud. Globaalses plaanis inimkond. Selleks ei saa olla enesemääratlus või identifitseerimine ennast kellegina, sest see võimaldab leida võimalusi inimese ärakasutamiseks, manipuleerimiseks ja ohvri rolli seadmiseks.
Rahvast/inimkonda saab ühendada, vaid ühine eesmärk millegi saavutamiseks ja see peab olema seotud inimkonna üldise hüvangu saavutamisega. Rahvas koosneb üksik indiviididest. Iga inimene on isiksus ja kõik need isiksused moodustavad kogumi inimestest, keda me nimetame rahvaks. Kui me mõistame tõika, et ME POLE MIDAGI ROHKEMAT KUI INIMESED PLANEEDIL MAA ja jätame kõrvale enesemääratluse, siis kaob inimeste orjastamise võimalused. Jääb ainult eesmärk, mille nimel elada…