Lõpp-punkt vol 1

Ma olen pikalt jälginud Eesti teemat ja jõudnud järeldusele, et inimesed ei tea, mida nad tahavad.
Kas nad tahavad säilitada riiki või säilitada Eesti Rahvust.
Osa tahavad mõlemat, saamata aru, et mõlemat saavutada antud punktis, kus me rahvana ja riigina oleme, pole võimalik. Me oleme punktis, kus me peame valima – kas Riik ilma eestlasteta või eestlased rahvusena, kuid ilma riigita. De Facto, Eesti Vabariiki ei eksisteeri. See on illusioon rahvale, et panna rahvas tegutsema huvigrupi eesmärkide rahuldamise nimel.
Mõistmatus, et me oleme jõudnud punkti, kus tuleb teha valik, on löönud rahva kahte leeri. Sammudes järjepidevalt kuristiku suunas, püüab osa rahvast täita oma eluenergiaga bürokraatia masina täitmatuid taskuid ning samal ajal meeleheitlikult klammerduda moodustise külge nimega riik. Nagu ühele korralikule põrgule kohane, on selles kuristikus absoluutselt kõik mis olema peab. Seal on vabadus ja voli teha kõiki perverssusi, mida üks Loojasse mitte uskuv indiviid soovib. Seal pole vaja muretseda mingisuguste väärtuste ega ka südametunnistuse pärast. Seal on tõeline vabaduse kehale ja vangla meeltele. Luba on antud, sest see, keda rahvas teenib, viljeleb samu perverssusi.
Ja nende vastas seisavad inimesed, kes tahavad säiluda rahvusena. Rahvana, kellel on alles traditsioonid, kultuur ja rahvuslik omapära. Nende inimeste lätteks on territoorium, kus rahvas on sündinud. Eestimaa, koos metsade, põldude ja veekogudega on kujundanud meie rahvusliku omapära ja selleks on maalähedane eluviis. See eluviis on võimaldanud meil vaatamata meie alade korduvatele liitmistele ja lahutamistele, sajandeid rahvusena ellu jääda. Jah, me tegelesime ellu jäämisega, sest elamine ja ellujäämine on kaks erinevat mõistet. Ellujäämises puudub areng! Elamine tähendab vaimset arengut.
Ja viimsega on meil viimasel ajal väga keeruline. Läte, millest eestlane ammutas oma väge ja turgutas vaimu, on kuivanud. Mets ja maa ei kuulu enam meitele. On ime, et saame veel ennast tasuta metsa ära peita või teha kosutavat suplust meie kaunites veekogudes. Kui kauaks veel?!.
Riigi moodustab rahvas, kes selles elab. Riik saab nimetuse selles elava rahvuse järgi. Rahvus esindab kultuuri ja traditsioone. Kui pole eesti rahvust, siis riik ei saa enam kanda nimetust Eesti. Kui selles pole enam eestlasi, siis pole see enam Eesti. See on midagi muud. Kas te oskate mulle öelda, mis nime see kandma hakkaks?
Ma tean ainult ühte riiki, milles pole rahvust kui sellist. Selle riigi inimestel pole olnud muinasjutte, eeposeid, rahvatantse, rahvustoite. Neil on kõik väljamõeldis – fiktsioon. Isegi kangelased on neil välja mõeldud, sest inimesed vajavad kangelasi. Nad pole kunagi pidanud sõda (va kodusõda) omas riigis, vaid alati ikka kuskil mujal. Olles kõige noorem riik, arvavad nad alati teadvat, missugune peaks maailm välja nägema. Ja see nägemus on saanud väga suureks ohuks kõikidele rahvustele, sest rahvuste kadumisega, kaovad ka riigid ja piirid.
Mul pole piiride kadumise vastu midagi. Piirid on alati tekitanud konflikte. Kui pole piire, pole ka konflikte, pole vaja kedagi kaitsta, sest seda võimaldab usaldus. Kuid eesmärk ei ole usaldusel põhinev piiride kaotamine. Eesmärk on kontroll! Piiride kadumisega, hägustuvad piirid kultuuride vahel, tekitades mingeid subkultuure ning killustades rahvast veel väiksemateks üksusteks – klannideks.
Totaalseks kontrolliks on aga vaja kaotada rahvuste paljusus ja luua ühtne juurteta ja kultuuritu mass. Seepärast käib jõuline globaalse ideoloogilise sekti loomine, kus pole rahvust, riiki, piire. On ainult väljast poolt peale surutud ideoloogia, mida peavad järgmina kõik või muidu oled sa ühiskonnast eemale tõrjutud… See, mida meile ühiskonnana peale surutakse, on kogum norme, käske, määruseid, seaduseid, väärtuseid, mis suruvad inimesed raamidesse ja sunnivad käituma ühetaoliselt. Ühetaolisuses on inimese kui looja surm, sest raamis olles ei saa areneda. Arenguta pole edasiliikumist, on paigalseis. See kajastub suutmatusest lahti lasta ja edasi minna. Eesti inimese olevik on tema minevik. Olles justkui ajasõlmes kinni, ei suuda ta teha sammu tulevikku, sest puudub usaldus.
Usaldus üksteise vastu on meie rahvuse ainuke võimalus püsima jääda. Mitte ellu jääda, sest see tähendaks jätkuvalt lõputut võitlemist välise vaenlasega, keda iganes meile ette ka ei serveeritaks.
Meie rahvuse vaenlast tuleb otsida meie endi seast. Me ei suuda usaldada, austada, väärtustada, tänada, aidata inimesi, kes elavad meie kõrval ja meie ümber. Meil puudub võimekus luua riik, kus me ei peaks pidevalt võitlema ja ohvreid tooma, sest alati leidub keegi, kes ei taha olla vaba, vaid soovib valitseda ja olla orjapidaja. Ja see jätkub täpselt nii kaua kuniks eestlastest saavad mööda maailma laiali pillutud rahvuse riismed.
Aga võib olla see rahvus polegi väärt uut võimalust. Igal rahvusel saabub kord surmatund kui seda ei hoita üleval kui leeki…

Järgneb..