Arvamus Pärnu maakonnaplaneeringuga määratud elektrituulikute arendusalade P9 ja P10 detailplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõu kohta.

Meie pere soov on asuda elama rahulikku piirkonda looduse keskel. Tuulikute püstitamine aga muudaks piirkonna industriaalseks nii müra tõttu kui ka selliste visuaalsete aspektide tõttu nagu varjud ja pidevalt vilkuvad tuled, mis ei haaku meie ettekujutusega maal elamisest (ka eelnõus viidatud Soome uuring märgib, et tuulikud tekitavad 1,5 km raadiuses müra, mis on võrdsustatav linnamüraga). Kõige mõjuvam aspekt on aga meie jaoks tuulikutest tulenev inimkõrvale kuulmatu infraheli. Tuulikute püstitamise korral oleme sunnitud jätma kodu rajamata.

KSH aruande eelnõus on räägitud madalsageduslikust mürast ja helist. Mõiste „infraheli“ ei ole üldse välja toodud, mis viitab asjaolule, et müra osas hinnangu andnud inimene ei pruugi antud küsimuses olla pädev.

Madalsageduslik heli ja infraheli ei ole üks ja see sama. Sotsiaalministri määruse „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ §2 p 12 kohaselt madalsageduslik müra on müra sagedusvahemikus 10 Hz–200 Hz. Sotsiaalministri määruse „Ultra- ja infraheli helirõhutasemete piirväärtused ning ultra- ja infraheli helirõhutasemete mõõtmine“ §2 p 2 kohaselt infraheli on õhus leviv heli sagedusega alla 20 Hz. Sotsiaalministri määruste puhul küll mõlemad mõisted mingis osas kattuvad, kuid rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et madalsageduslik heli on sagedusega 20-200 Hz ning infraheli sagedusega alla 20 Hz, samast definitsioonist lähtub ka eelnõus viidatud Soome 2020. aasta uuring.¹ Oletatakse, et inimkõrvale kuuldav heli on sagedusega vahemikus 20-20 000 Hz. Seega infraheli ei ole kuuldav, kuid antud asjaolu ei muuda seda olematuks või kuidagi kahjutuks. Siin saab tõmmata paralleeli näiteks röntgenkiirgusega, mis ei ole nähtav, kuid samas on üldteada, et see on kahjulik. KSH aruande eelnõus (nagu on see täpsustatud edaspidi) on aga selgelt keskendutud väitele, et madalsageduslik heli ei saa avaldada mõju tervisele kuna see ei ole kuuldav, kui aga heli on kuuldav, siis tuleb tagada selle vastavus kehtestatud normidele.

KSH aruande eelnõus on tõdetud, et tuulikud põhjustavad madalsageduslike helisid. Samas on aga väidetud, et „senised mõõtmised ja uuringud tuuleparkides ei ole senini tuvastanud madalsageduslikke helisid tasemel, kus nad oleksid kuuldavad ja seega saaksid põhjustada tervisemõjusid”. On viidatud Soome 2020. aasta uuringule, kus tuuleparkide kõrval elavad inimesed on kurtnud terviseprobleeme. Uurijad olevat püüdnud kuulmistestidega tuvastada terviseprobleeme kurtvate inimeste närvisüsteemi reageeringut madalsageduslikele helidele, kuid sellist seost ei leitud, kuna inimeste närvisüsteemis ja erinevates füsioloogilistes näitajates ei tuvastatud mingit reageeringut. Selle alusel uuringus järeldati, et tuulikute madalsageduslikku müra ei saa seostada inimeste poolt kurdetavate tervisemõjudega. Samas püstitati hüpotees, et madalsageduslikust mürast olulisem võib potentsiaalselt olla tuulikute heli amplituudi kõikumine.

Seega viidatud uuring EI VÄLISTA tuulikute mõju tervisele vaid väidab, et mõju ei pruugi olla põhjustatud infrahelist, millele viitab ka uuringu pealkiri „Infraheli ei seleta tuulikutega seotud sümptomeid“.

Samas tuleb lisaks aruande eelnõus märgitule täpsustada, et viidatud uuringus on püütud uurida infraheli mõju inimorganismile, mõõtes südame löögisagedust, südame löögisageduse varieeruvust ja naha juhtivuse reaktsioone, mis tähendab seda, et on tõendatud vaid see, et infraheli ei mõjuta neid kindlaid füsioloogilisi näitajaid selle aja jooksul, mil teste tehti. Seda, et infrahelil ON mõju inimorganismile ja selle läbi ka tervislikule seisundile, mis võib avalduda alles pikema aja jooksul, on tõendanud mitmed teised uuringud, millest täpsemalt edaspidi.

Enne kui pöörame tähelepanu uuringutele, mis seostavad infraheli terviseprobleemidega, tuleb rääkida ka infraheli mõõtmise metodoloogiast. Isegi aruande eelnõus viidatud Soome 2020. aasta uuringus on tõdetud, et „puuduvad juhised tuuleturbiinide heli mõõtmiseks infraheli sagedusalas“ (lk 64). Probleem puudutab tervet maailma, sealhulgas Eestit. Aastal 2023 on Soome uurija PhD Hannu Nykänen avaldanud uurimisaruande „Tuuleturbiinide tekitatud müra ja vibratsiooni terviseriskid – eeluuring”², mille eesmärgiks on olnud müra eelmõõtmistega kaardistada tuulikute tekitatava kuuldava müra ja infraheli intensiivsus ning ka töötada välja mõõtmis- ja hindamismetoodika tuulikute tekitatava müra asjakohaseks hindamiseks.

Uurimisaruandes on muu hulgas toodud välja, et Soomes varem tehtud infraheli mõõtmiste analüüsimeetodis esineb oluline viga, mille tagajärjel tehakse ebaõige hinnang infraheli kahjulikkuse osas, sest analüüsis ei arvestata tuuleturbiinide labade tekitatud heli harmooniliste komponentidega, mis on kõige olulisem tervist ohustav tegur.

Infraheli levimise kaugust on põhjalikult uuritud Saksamaal. 1998. aastal ratifitseeris Saksamaa Tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu (CTBT), millega võttis Saksamaa kohustuse teostada infrahelimõõtmisi tuumarelvakatsetuste tuvastamiseks ja tagada mõõtmiste tulemuste kvaliteet. Selleks on rajatud maa-alused mõõtmisjaamad. Esimeste tuulikute ilmumisega tekkis probleem, et jaamad hakkasid registreerima tuulikutest tulenevat infraheli selgelt eristuvate piikidena. Selleks et tagada rahvusvahelisest kokkuleppest tulenevat kohustust, tuli kindlaks teha, kui kaugel peavad mõõtmisjaamad asuma tuuleparkidest, et need ei avaldaks mõju mõõtmistele. Uuringuga alustati 2004 ning see lõppes aastal 2022.³ 2004. aasta mõõtmiste kohaselt, mida tehti üksiku tuleturbiini alusel, registreeriti infraheli 2 km kaugusel, millest lähtuvalt soovitati infraheli mõõtmisjaamade miinimumkauguseks tuuleturbiinidest 15 km.⁴ Aastal 2017 avaldati vahearuanne, kus on välja toodud ka välismaa kogemus. Näiteks California infraheli mõõtmisjaamas aegajalt registreeriti 35 km kaugusel asuvatest tuulikutest põhjustatud infraheli müra.⁵ Ei ole täpsustatud mitme ja kui võimsate tuulikutega oli tegu, kuid tuulikute võimsus ja arv kindlasti mõjutab ka infraheli rõhu tugevust ja levimust. Seega ei saa nõustuda arendajate väitega, et tuulikute poolt tekitatud infraheli on samas suurusjärgus looduslike nähtuste poolt tekitatud infraheli tasemetega ning et umbes 300-500 meetri kaugusel tuulikust puudub igasugune infrahelist tingitud oht inimese tervisele.

Infraheli mõju inimorganismile on kirjeldatud näiteks 2014. aastal avaldatud artiklis „Kuidas tuuleturbiinide müra mõjutab inimesi?“, mille koostajaks on professor PhD Alec N. Salt ja PhD Jeffery T. Lichtenhan Washingtoni Ülikooli otorinolarüngoloogia osakonnast.⁶ Artiklis viidatud katsete kohaselt mõjutab infraheli sisekõrva välisrakke (kuuldav heli mõjutab ka sisemisi rakke). Kuigi inimene teadlikult ei kuule infraheli, tema kõrva siserakud siiski reageerivad sellele. Seega tuulikute läheduses elava inimese organism kogeb pidevalt ärritust. Selle tulemusel tekib endolümfaatiline hüdrops ehk sisekõrva haigus, mis põhjustab hoogudena tekkivat pearinglust, kuminat kõrvus ja kuulmise nõrgenemist.

2021. aasta Saksamaa uurijate poolt teostatud uuringus on kirjeldatud infraheli mõju inimese müokardi kontraktiilsusele.⁷ Järelduses on öeldud, et „tugev infraheli (üle 100 dBz) häirib südamelihase kontraktiilset võimet juba tund pärast kokkupuudet. Seda järeldust toetavad arvukad täiendavad uuringud. Neid tulemusi tuleks keskkonnaeeskirjade kaalumisel arvesse võtta“. Samuti on antud uuringus juhitud tähelepanu asjaolule, et infraheli mõõtmisi ei tehta asjakohaselt ning sellest tulenevalt ka seadusandluses ei ole kehtestatud õiged normid infraheli helirõhu mõõtmise osas: „Kuigi enamikus õigusaktides ja määrustes on A-kaalusüsteemi abil kindlaks määratud maksimaalne lubatud müratase, on oluline määratleda selle süsteemi olemus. A-kaalutud akustiline mõõtmismeetod on spetsiaalselt loodud akustilise spektri kuuldamatu osa vähendamiseks. Selle tulemusel oleks kokkupuude kõrgetasemelise 100 dBz infrahelisignaaliga sagedusega 16 Hz vaid 45 dB (A), pidades seda paljude tänapäevaste müraeeskirjade kohaselt vastuvõetavaks.”

Mõjust südamele (ja teistele organitele) räägib ka PhD Mariana Alves-Pereira. Näiteks 2007. aastal avaldatud ülevaateartiklis on kirjeldatud, kuidas infraheli on põhjustanud vibraakustilist haigust, mille üks tunnustest on südant ümbritseva pauna (perikardi) ja ka veresoonte paksenemine lennukitehnikutele, kes puutuvad infraheliga kokku oma tööülesannete käigus.⁸ Kuigi tuulikutest tulenev infraheli on lennukite müraga võrreldes nõrgem, tuleb arvestada, et, asudes elamute läheduses, mõjutavad tuulikud inimesi pikkajaliselt nii päeval kui ka öösel, andmata hetke puhkuseks. See viib kurnatuseni. Teisi infraheli mõjusid on M. Alves-Pereira kirjeldanud arvukates loengutes ja intervjuudes. Näiteks 2018. aastal Soomes antud intervjuus on ta rääkinud, kuidas inimesed jätavad oma tuuleparkide kõrval asuvaid kodusid maha või siis eelistavad ööbimist kodust eemal haagissuvilas. Ta ise ei elaks tuuleparkidele lähemalt kui 20 km ning ta soovitab tuulepargi lähedal asuvat kodu maha jätta, sest häiritud ööune tõttu võivad tekkida erinevad terviseprobleemid.⁹ Tema poolt kirjeldatud probleeme on kogenud paljud inimesed tervest maailmast, muu hulgas Saksamaal¹⁰, Rootsis¹¹, USA-s¹².

Seega mitme välisriigi kogemus näitab, et infraheli muudab tuuleparkide kõrval asuvad kodud elamiskõlbmatuks.

Sellest tulenevalt Eestis on kujunemas katastroofiline olukord paljude eestimaalaste jaoks, kui kõik plaanitud tuulepargid rajatakse. Eelpool toodud info kohaselt, mis valdavalt puudutab vähema arvuga ja väiksema võimsusega tuuleparke, ennustame, et Tootsi tuulepargi tagajärjel terve Tootsi asula muutub elamiskõlbmatuks. Seda arvestades, vald peab juba ennetavalt mõtlema meetmetele juhuks, kui Tootsi asulas, mis asub vaid 2,2 km kaugusel tuulepargist, hakkavad inimesed kogema tervisemuresid – tuleb kaaluda kas tuulepargi tuulikute peatamist, inimeste ümberasustamist või kompensatsioonide väljamaksmist suuruses, mis võimaldab inimestel ümber asuda tuulikutest põhjustatud tervislike mõjude tõttu.

Kuna aga mitmed uurijad on leidnud, et infraheli levib isegi 20 km kaugusele, siis Tootsi tuulepargist tulenev infraheli võib hakata mõjutama ka Vändrat ja muid 20 km raadiuses olevaid asulaid (isegi Sindi jääb enam vähem 20 km kaugusele), sealhulgas meie endi krunti. Seega palume mõelda sellele, kuidas Vändrat ja selle lähiümbrust hakkavad mõjutama veel täiendavate tuuleparkide rajamine. Kõiki plaanitavaid tuuleparke tuleb hinnata koosmõjul, võttes arvesse ka Tootsi tuulepargi. Meie teada ei ole veel keegi uurinud tuuleparkide mõju inimestele juhul, kui elamu on ümbritsetud tuulikutest mitmest ilmakaarest (meie teada teatud valla alad plaanide kohaselt oleksid piiratud tuulikutest peaaegu et igast ilmakaarest).

KUI eespool kirjeldatud stsenaarium realiseerub (ning lähtudes uuringutest ja teiste riikide kogemusest see realiseerub kindlasti), siis kuidas on vald valmis olukorda lahendama? KES VASTUTAB?

Antud vastuses oleme andnud Teile vaid väikest osa allikaid, mis tõendavad infraheli kahjulikku mõju inimorganismile, mida EI SAA JA EI TOHI ignoreerida.

1. Infraheli mõjutab ja hakkab mõjutama tuulikute lähedal (isegi kuni 20 km kaugusel) elavaid inimesi. See on fakt, mida tõendab nii infraheli mõju organismile uurivad teadusuuringud kui ka arvukate inimeste kogemus tervest maailmast.

2. P9 ja P10 ala läheduses olevaid inimesi hakkab mõjutama ka Tootsi tuulepark.

Olles teid informeerinud olemasolevatest uuringutest, te ei saa enam väita, et tuulepargid ei hakka mõjutama elanike tervist ning et uuringud puuduvad. Tegevust jätkates, te sooritate teadlikult kuriteo valla elanike suhtes. Lisaks on tegu räige inimõiguste rikkumisega. Põhiseaduse §33 kohaselt „Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi”. Infraheli oma olemuselt tungib paratamatult igale poole sealhulgas eluruumi mille eest ei ole võimalik varjuda. Põhiseaduse §28 kohaselt “Igaühel on õigus tervise kaitsele”, antud vastuses oleme näidanud, et infraheli mõjutab ja rikub tervist.