Meile räägiti, et fosforiidi kaevandamisega kaasneb ca 200 miljardi jagu rahalist kasu ja et me istume kullapaja otsas. Tegemist on olnud aga väga nutikalt üles ehitatud PR trikiga, et vähendada rahva vastuseisu fosforiidi kaevandamisele. Ausalt öeldes meie kliimaminister ja peaminister tõmbasid rahval järjekordselt naha üle kõrvade. Mingitest sadadest miljarditest oleme valgusaastate kaugusel, hetkel saaks riik kaevandamisega suurusjärgus 100 miljonit eurot, mis on võrdne ühe aasta jooksul RMK-st välja võetava dividendi summaga.

Osalesin koosolekul, kus teadlane Erik Puura selgitas fosforiidi kaevandamise tagamaid. Ta on selle ala Eesti üks parimaid eksperte. Juba oma ettekande alguses juhtis ta kuulajate tähelepanu asjaolule, et see sadade miljardite eurode teenimine on puhas häma. Sisuliselt andis ta teada, et Eesti rahvast on petetud ning seda väga julmal ja alatul moel.

Skeemi ülesehitamine oli väga lihtne. Esiteks jah, kogu fosforiidi väärtus, mis maapõues asub, on kokku suurusjärgus 200 miljardit, seda sealt välja kaevandada on tehnoloogiliselt võimatu ning nii ökoloogilised kui ka sotsiaalsed tagajärjed oleks katastroofilised. Ainuüksi kogu fosforiidi välja kaevandamisega seaks me ohtu suure osa oma Eesti jõgedest, põhjavee hävitamine omaks omakorda pöördumatut elumuutust suurele osale Eesti ühiskonnast jne.

Tegelikkuses ei saa rikkaks ei riik ega ka rahvas, meile jääb reostus, põhjaveega seotud probleemid ja keskkonnakahjud. Kui fosforväetiste tootmiseks sobiva kontsentraadi hind maailmaturul tõusis 200–300 dollarini tonni kohta, siis Eesti riik kehtivate seaduste alusel võtaks fosforiidi kaevandamise eest – 1,53 ja 3,19 eurot tonni eest.

Pole saladus, et riik on aastaid maha parseldanud sisuliselt tasuta oma maavarasid ja meile, lihtrahvale, jäävadki kahjud. Nii on see äri õitsenud juba väga pikka aega ja see on käinud poliitiliste suuniste kaudu, sest Eestis on üks põhimõte – oluline pole mitte rahva ja riigi jõukaks tegemine vaid tagada teatud isikutele ligipääs piiramatule rikkusele. Puudub ka poliitiline tahe seda seisma panna, sest toiduahel on niivõrd läbi põimunud. Hetkel maksustab riik tavakodanikke nii kuidas oskab, aga sõnakestki ei lausu ükski poliitiline erakond, et järsku peaks neid maksustama, kes Eesti loodust rüüstavad (nt turvas – 0,29 ja 2,87 eurot tonni eest on tasu riigile)

Seda ohtugi pole, et fosforiit otsa saaks maailmast, aga Erik Puura jutust koorus välja, et fosforiidi kaevandamine siin oleks ennekõike poliitiline kuna Euroopa Liidul puuduvad suured fosforiidi kaevandamise maardlad. Soomes küll midagi kaevandatakse, aga see on piisk ookeanis. Strateegiline maailma fosforiidivaru on Marokos ja seal teda jätkub pikaks ajaks. Ühtlasi on fosforiidi kaevandamine ülemaailmse haardega ärimeeste äri. Euroopa Liidu jaoks on mõistagi oluline, et oleks muutuvates poliitmängudes strateegilised maavarad endal olemas ning meie peaminister koos kliimaministriga ei kõhelnud hetkekski, et sellesse mängu panna ka Eesti riik. Meil on fosforiiti, mida teistel Euroopa riikidel pole ja sellega saab ennast ägedana näidata. Ning olgem ausad, miks peaks Saksamaa põllumeest huvitama, mis tagajärgedega tema põllul kasutatav väetis tuleb. Meie poliitikud ei huvitu sellest, mis meie keskkonnas toimub – kliimaminister Yoko kinnitas just äsja RMK raiemahud, mis jätkavad looduse tühjaks kurnamist. Poliitilisel ladvikul on hetkel oluline raha ja sama suhtumine oli ka saareriigil Naurul (saare pindala on 21,30 ruutkilomeetrit), kes oli täiesti joovastuses, kui palju raha võib fosforirohket guaanot kavandades teenida. Nüüd pole saarest muud järgi kui hunnik looduskatastroofi ja riik on tagatipuks pankrotis ning ärimehed ammu juba jalga lasknud, otsimas uusi ohvreid.

Eestis uuritakse fosforiidi kaevandamist Toolses ja kuna fosforiidi kiht on nii õhuke – nõks üle 2 meetri paks, siis majanduslikult ei ole tasuv väikese kaevanduse rajamine ja ammugi mitte Eesti sisetarbimise jaoks loodav kaevandus äriliselt jätkusuutlik. Seega tuleb kaevandada ikka väga suurelt, et see ennast reaalselt ärimeestele ka ära tasuks. Siinkohal on juttu ruutkilomeetrite suurusest avamaa kaevandusest. Hiiglaslik auk maa sees, mille ühest otsast teise jalutamine võtaks nii mõnelgi eestlasel võhma välja. Asja konks on selles, et mida õhem on fosforiidi kiht, seda suuremalt alalt tuleb seda kaevandada, et see oleks ärimeestele tasuv. See aga omakorda seab suuremasse ohtu põhjavee varud, millest toituvad ka jõed.

Mis mulle judinad peale tõmbab on keskkonnamõjude hindamine, sest need tehakse tihti ikka nii skeemitades, et see on lausa õudne. Toon ühe hiljutise näite Nursipalust: keskkonnamõjude hindamine ei tuvastanud ühtegi negatiivset mõju Nursipalu harjutusväljaku keskel olevale Timmase looduskaitsealale, olgugi, et seal elavad metsised, kotkad jne ning skeem oli väga lihtne, sest negatiivset mõju lindudele ei uuritudki kuna seda polnud ette nähtud ja probleem lahendatud. Olgugi, et igaüks sai aru, et negatiivne mõju loodusele on sellel kaitsealal suur. See on lihtsalt üks lihtsama tüübiga näiteid, kuidas läbi suruda projekte, mida riik tahab ellu viia. Toolses fosforiidi kaevandamisega mõistagi nii labase trikiga läbi ei lipsa, eriti põhjavee uurimisel, aga kui seda teha puht formaalselt, siis tuleb vastus, et kõik on korras ja hiljem on kaos.

Ma olen väga sügavalt pettunud kliimaministeeriumis. Kõige hullem on see, et ikka veel pole kohale jõudnud, et selline toorainete pealt elamine ei ole jätkusuutlik. Me hävitame oma enese keskkonda ja mille nimel, et teenida mõni miljon, mis siis kaob ka riigieelarves kuhugile musta auku.

Ettevõtlust tuleb arendada, aga siin ei saa tegutseda õhinapõhiselt – riik on loomas täiesti uut Eestit ja see pole hoitud keskkonnaga Eestimaa vaid üks betooni käkerdis. Peaminister oma kõneski rõhutas hiljuti, kui oluline on ikka inimese endi loodud keskkond, et see pakub vabaduse Eestimaa rahvale, aga sõnakestki ei maininud, et looduslik keskkond väärib hoidmist.

Kuidas siis jääb, lööme kopa maasse ja võtame selle 100 miljonit ja hiljem tassime veoautoga inimestele joogivett? Vägev äriplaan riigil. Peab olema püsti loll, vabandust väljenduse pärast, et selliselt oma kodumaa maha müüa.

Lõpetuseks meenus mulle muinasjutt “Alasti kuningas” ning naljakas on see, et kui poliitikutele öelda, et nad on alasti, siis nad ei jookse pettunult rahva eest minema nagu muinasjutus vaid tatsavad veelgi tähtsama näoga edasi, sest jumal hoidku selle eest, kui oma lollusi veel tunnistaks.

Mati Sepp

MTÜ Hoiame Loodust

mati@hoiameloodust.ee

53936991

***************

Erik Puura (teadlane): “Lisan omapoolse kommentaari, täpsustades oma sõnumit: niikaua, kui maailmas on turupõhiselt kättesaadav fosforiit mõistliku hinnaga, näiteks Marokost ja Lääne-Saharast, ja sealsed varud on väga suured (jätkub vähemalt 100 aastaks), ei näe mina võimalust, et suudaksime suurele kasumile lootes Eesti fosforiidi kaevandamisega konkureerida. Teiseks, Rakvere maardla kasutuselevõtuks puudub meil kaevandamise tehnoloogia (lisaks väga suurtele põhjaveeprobleemidele) ning geotehnika Eesti parima eksperdi Peeter Talviste seisukoht on, et Rakvere maardla kaevandamisest lähima 50-100 aastal rääkida ei saa. Kui maailmas toimuvad lähiaastakümnetel dramaatilised protsessid, kus globaalne turg enam ei tööta ning iga riik peab olema väljas enda eest, siis on võimalus, et Eesti fosforiidi väärtus hüppeliselt kasvab. Aga seda ennustada on sisuliselt võimatu.”